leidnud ennast läbi mingi kogemuse. Need inimesed on õnnelikud, kes teavad milline ta on, milline on tema isiksus. Kes on ennast leidnud. Inimene peab olema tugev. Otsingud tõelise enda järele on põnevad, kuid närve kuluks seejuures palju vähem, kui saaksid selle otsingul püsida nn ,,rahualas". Kui sul on pere ja sõbrad, kes võimaldavad ja kannatavad välja raske otsingute aja. Nende toetus eneseleidmisel ning press enesekaotamisel on tihti määravad. Öeldakse, kes on sinu sõbrad, oled ka sina ise. Paljud noored peavad üksinda hakkama saama. Koolis saad kolki, õpetaja laiutab käsi, direktor maigutab suud ja kodused käratavad su peale, et ise oled kõiges süüdi ja vaata kuidas hakkama saad. Nad hakkavad siis jooma ja mured õpivad paraku ujuma ja väga hästi ujuma. Kui sellise noore tõekspidamised iseenda väärtusetusest kinnistuvad, siis on väga raske neid muuta. Selleks on
So asi, mis on in avatud: in ise. Enda sisse vaadates nägi S seal TAHET. Maailma tahe on piiramatu, igavene, kõikvõimas. Kõik, ka in on tahte osa. In on teadvustaja/tajuja, kelleta poleks ka ühtegi obejkti, sest in järgi on kõik paika pandud. INIMENE- ''intelligiibiline isel''- mõistusega tunnet e in ei tunne oma tuuma aga tajub. ''empiiriline isel''- isiklik eripära, kaasasündinud, muutumatu. Kasvatusega saab in muuta, kuid see on vaid takistus eneseleidmisel. ''Omandatud isel''- oma rolli mängimine, teesklmeine. TAHE, TUNNETUS- ''teadvusetus on kõigi asjade ürgne ja loomulik olukord ja seepärast ka alus, millele tekib mõne olendite liigi juures teadvus kui kõrgeim õitseng, kuid valitsevaks jääb teadvusetus. Teadvus teenib vaid enesesäilit huve. IN MÕISTUSE " KIHTI: 1)taval tunnetus-primitiivsete ihade rahuld; loomult alatu, egoistlik. 2)geniaalne tunnetus-eetiline, tahe, tõelisus. selleni jõuab kunsti v eetika abil,
võrdlemisi aeganõudev. Tavaliselt ei ole enesetapp lihtsalt spontaanne idee, vaid seda valmistatakse mõtetes pikemalt ette. Seega on kogu ühiskonnal eriti tähtis ülesanne näha inimest, kes võiks sellele kuidagigi kalduda, sest üldjuhul suitsiidi plaaniv inimene räägib või mainib oma kavatsust eelnevalt kellelegi (WHO 2006: 11). Samas tuleb ka aru saada, et teismelise jaoks on normaalne mõelda aeg-ajalt eksistentsiaalsetele küsimustele ja tunda hingevalu eneseleidmisel ning seega ei tasu ka päris igaühte kahtlustama hakata (ERSI 5 2006: 12). Kõigepealt tuleks eristada kahte tüüp enesevigastamist: 1) need, mis on katsed surra ja 2) need, mis ei ole, kuid mille puhul võib inimene siiski kogemata hukkuda. Seejuures saab väita, et naised kalduvad rohkem enesevigastamisele, aga enesetappe teevad rohkem mehed, sest nende meetodid on ohtlikumad ja efektiivsema toimega (Persaud 2007: 264 265)
annaabi.ee 
