heaolu pärast". Siis on oht, et lapsed arvavad, et nemad ongi midagi valesti teinud, teadmata samas, mida. Nad on väga õnnetud ja mures ja arvavad, et kui nad oleksid teistmoodi käitunud, oleksid ema ja isa endiselt koos. Vanemad ei tohi seetõttu mingil tingimusel öelda, et nad lahutavad laste pärast, vaid peavad ütlema, et nad lahutavad, sest tahavad seda teha. (Hansson, Oscarsson, 2006, 230) Mis puutub lahutuse läbi elanud laste enesekindlusse ja enesehinnangusse, sõltub see muidugi isikust ja ei saa üldistades öelda, kuidas lapsed reageerivad. Ka siis, kui vanem ise üritab raskest perioodist üle saada, peab ta oma lapse ütluste suhtes olema tähelepanelik. Laps võib küsida: ,,Kuidas teised lapsed nüüd koolis minu peale vaatavad?", ,,Mida õpetaja minust nüüd arvab?" Sarnased küsimused võivad tekkida ka täiskasvanutel, eriti mahajäetud osapoolel, näiteks: ,,Mida mu sugulased ja sõbrad nüüd ütlevad
vastama konkreetsetele küsimustele sisu kohta. Otsekohe küsime endalt: kui kiiresti nad räägivad? Kas mul lastakse veel kord kuulata? Kas ma tean kõiki sõnu? Selle tulemusel läheme pingesse juba enne, kui hakkame kuulama (mõned meist saavad selle asjaga muidugi teistest paremini hakkama). (Nannetti 2004: 53) Arvan, et igaüks meist saab sellega hakkama, lihtsalt peab nattukene pingutama ja hirmudest üle saama. Peab mõtlema positiivselt, et te saate sellega hakkama ja usuma ka enesekindlusse. Kuulamine on aga omaette kunts, mõned inimesed on head kuulajad ja suuduvad kergesti jälgida öeldu sisu, teistel on aga raske sajaprotsendiliselt keskenduda. Kui kuulute viimasesse kategooriasse, püüdke kujutleda kaht sõna: lõõgastunud keskendumus. Niisuguses meeleseisundis suudate hästi kuulata. (Nannetti 2004: 56) Kuulmine ja mõistmine on sama vanad kui inimkond. Võrreldes sellega kuuluvad kirjutamine ja lugemine suhteliselt lühikest aega üldhariduse hulka. Emakeeles
annaabi.ee 
