"ülevale"). Sest Doris Kareva luule on algusest peale tahtnud olla olemuslik, algne, põhiline, tuumne olla justkui ise luule kvintessents. Iga üksik tekst peaks siis mõjuma nõnda, nagu poleks ta üksnes lõpetatud, vaid ka lõplik; iga viimane rida mitte lihtsalt (selle luuletuse) viimane, vaid "kõigi luuletuste" viimane, kõigeviimane rida üleüldse. Kareva senise luule võiks nende järgi jaotada kolme perioodi: (1) varane enesejaatus, alternatiivsus, kommunikatiivsus; (2) peavoolu kehastamine, jäljendamatus omas ajas; (3) sõltumatus, püsivus, lakkamatu tagasitulek algse taotluse juurde. Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise algebra abil loob Kareva tekst mulje, nagu oleks keeleline määramatus siin üldse taandunud. Ükski sõna, ükski silp ei näi oma kohale langevat juhuslikult, neid juhib mingi keeleülene tõmbejõud (http://www.sirp.ee/2003/14.03.03/Kirjand/kirjand1-2.html) Looming
Kõigel on ratsionaalne eesmärk. Vabadus on reaalne ja maailma tuleb kujundada ratsionaalselt (pole mõtteliselt). Me elame ratsionaalses maailmas, mis on tekkinud ja areneb ratsionaalselt. Töö on samaaegselt nii inimlik (selles teostab inimene oma inimeseks olekut) kui ka ühiskondlik (inimene on ühiskondlik olend, töö on ühiskonnas), mistõttu on töö seotud inimese liigiolemusega (esemelise/anorgaanilise maailma töötlemises seisneb inimestele omane liigielu, "teadliku liigiolendi enesejaatus"). Teleoloogia. Tööga inimene aktualiseerib oma potentsiaalsust aktualiseerib oma liigiolemust. 103 Võõrandumine: Inimeselt võetakse ära tema töö produkt. Inimene võõrandub oma tööst, liigiolemusest, kaasinimestest, maailmast ja iseendast. Võõrandumine pole individuaalne hälve, vaid ühiskondlik nähtus, mida reguleerivad tootlikud jõud ja majandussuhted
annaabi.ee 
