seda, et ta ise oli samuti pagulane Rootsi ühiskonnas, saab tuua mitmeid paralleele minategelase ja autori vahel. Minategelane on isegi vana-aasta õhtul üksi ja nagu ta mõista annab, elabki mees omaette. Ka Ristikivi elas üksi ning lausa nii äärmuslikult, et ta leiti alles mitu päeva peale tema surma ihuüksi oma korterist. Palju leiab kriitikat teda ümbritseva ühiskonna ja inimeste suhtes, kes ei paista meest väga soojalt vastu võtvat. Ta tunneb end hüljatuna, kuid samas eneseirooniliselt teadvustab oma üksiolekut ja tunneb ka sellest mingit enesehävitajalikut rahulolu. “Hingede öö” üheks läbivaks teemaks on valgus ja pimedus. Valgus tuleb ruumides tavaliselt ebamaisest allikast, justkui mitte kusagilt ning on alati kale ja külm. Pimedus seevastu on minategelase jaoks kutsuv ja ta astub meelsasti kottpimedusse, tahes näha, mis peidab end tundmatuses. Samas on pimedus kui hirm ja üksindus, näiteks satub ta majas ühte näitusesaali, kus
paroodiamaiguliseks kujutamiseks. See armastusteemaline luule, mida leiame Beieri esimestes raamatutes, ei käsitle armastust tõsiselt, vaid väga tuntava keelelise ja stiililise paroodia, liiasuse, eneseirooniaga. Ta esindab siin seda tüüpi kuju, keda eesti kultuuris on nimeatud peiariks ehk mängumeheks. Nt ,,Hilinenud sünnipäevaõnnitlus" see on küllaltki tõsine tekst, kuid üldjuhul on tal pealiskaudne, eneseirooniliselt kujutatud armastajatüüp, nt ,,Tuba 427". See pole armastusluule klassikalises mõttes, vaid mängitakse armastusluule stereotüüpid ja võimalustega. Beieri esimestes kogudes on ka palju selliseid tekste nagu ,,Vali, mida tahad", kus tuleb arvestada nõukogude konteksti. Ta mängib ka 50ndate aastate eesti sotsrealistliku luulega, mida on kirjutanud Felix Kotta ja Erni Hiir. See stalinistlik luule tähendab ennekõike riimilist luulet, luulelaad on kogu aeg deklareeriv ja rütm raiuv
annaabi.ee 
