Sageli aga ei olegi selle põhjuseks erakorraliselt keeruline elu, vaid inimese negatiivne suhtumine oma ellu, mis tuleneb madalast enesehinnangust. Enesehinnangut võib defineerida läbi kirjelduse ,,kui palju Sa endale meeldid". See on tõenäoliselt üks olulisim osa meie saavutuste ja käitumise kujundamise juures ning on tihedalt seotud meie aja planeerimisega. Meeldima ei tähenda siinjuures nartsisistlikku eneseimetlemist, vaid enese aktsepteerimist, enesetundmist ja rahulolu, kindlust iseeneses. Seosed on väga lihtsad: mida rohkem me enesele meeldime, seda enesekindlamad me oleme, seda tõhusamad ja tulemuslikumad me oleme (Unt 2011: http://www.mindglobe.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=143:enesehinnang&catid=38&Itemid=86). Mina-pilt koosneb tervest hulgast arusaamadest ja tunnetest, mis meil on seoses omaenda isikuga. Enesehinnang sisaldab nii kujutlusi kui tundeid
rohkem kui teistest. Pole üllatav, et nartsissistidest saavad juhid. Neile meeldib võim, nad on egoistlikud ning tavaliselt võluvad ja ekstravertsed. Tegelikkus on aga see, et neist ei saa teistest paremad juhid. Paljud on osutanud, et presidendiks saab kandideerida ainult nartsissistlik persoon. Oleksin üllatunud, kui mõnel kandidaatidest ei ilmneks isiksusetestis keskmisest suuremat kalduvust nartsissismile. Ärijuhtide seas leidub samuti tubli kogus eneseimetlemist. Paljud uuringud on tõestanud, et nartsissistlikud liidrid võivad olla ebaefektiivsed ja destruktiivsed ning nende otsused kipuvad olema heitlikud ja riskantsed. Kõigis maailma finantsturgude ja poliitika hädades ei maksa siiski süüdistada nartsissismi. Kõike ei tohi taandada üksikisiku tasandile. Nartsissistlikud inimesed elavad pidevate sisemiste kujutluspiltide hirmus. Ameerika
annaabi.ee 
