Kas noorus on ilus? Või polegi? Minu kõne proovibki selles selgusele jõuda. Tuleb meelde mitmeid põhjuseid, miks noorus ilus on. Esiteks, on see täpselt selline aeg, mil õpitakse iseend ja oma võimeid tõeliselt tundma. Avastame iseendas omadusi, mida pole ennist kunagi märganud. Me võime olla üllatavalt hulljulged, samaaegselt tagasihoidlik olles. Võime avastada, et me polegi see, kes me arvasime end olevat, vaid meis on midagi hoopis enamat, kui vaid füüsiline isik. Kogu see eneseavastus teeb nooruse kindlasti meile väga tähtsaks ajaks. Teiseks, noorus on uute elamuste aeg. Periood, mil me saame kordumatuid kogemusi, mille tagasivaatamisel nende üle naerame. Me eksime ja püüame oma vigadest õppida. Me püüame mõista elu põhitõdesid. Nõrk on see, kes ei mõista oma viga ega oska järgmine kord õigesti teha. Tõde on aga see, et vigadest on väga raske õppida. Kuid seda me siiski püüme. Noorusest teebki just nooruse see, et me õppime
maksud laienesid ka aadlile ja vaimulikkonnale · 1785 kaotati pärisorjus ja mindi üle teorendilt raharendile · Valitsejana lähtus Joseph II ühtsusriigi põhimõttest, ladina keel asendati saksa keelega · 18. Sajandi lõpul hakkas senine suhtumine valgustatud absolutismi muutuma. Saavutatud vaimse vabaduse kõrval hakati üha rohkem nõudma ka poliitilist vabadust · Valgustuse edenemisega kasvas aga rahva vaimne ja sotsiaalne eneseavastus ja jõudu koguv liberalism nägi valgustatud valitseja asemel võimu juures juba valgustatud rahvast. Valgustuse mõiste Valgustust peetakse kõige olulisemaks vaimseks liikumiseks Euroopas peale reformatsiooni. 18.sajandit nimetatakse valgustussajandiks. · Valgustuse juhtmõtteks oli usk mõistusesse. · Valgutajad väljendasid optimismi, et inimõiguste piiramatud võimalused tagavad inimkonnale järjekindla progressi
tegemist polegi niivõrd ulmega, kui päris eluga. Inimesed püüavad võõra planeediga kontakti saada. Tegelik sündmustik toimub hoopis inimlikkuse tasandil. Solarisel saavad fantaasiad ja mõtted füüsilise kuju. Seetõttu peab peategelane omamoodi võitlust oma endise naisega, kes on tegelikult ammu surnud. Võitlust peab Kelvin iseendaga. Teadlased läksid küll planeeti avastama, kuid kõige rohkem olid nad sunnitud iseennast avastama ja iseendaga kontakti leidma. Eneseavastus saab sügavama mõõtme, kui Kelvini enda loodud eksnaine muutub eneseteadlikuks, et ta on võõras ja otsustab end tappa. Kas on need Kelvini patukahetsusmõtted või püüd neist mõtetest vabaneda? Ometi need tulevad naise kujul tagasi. "Solarise" suur teema on võõras. Aga mida on mõeldud? Kas võõras on see planeet ja ookean? Või on inimene võõras iseendale? Miquel de Cervantes Saavedra "Don Quijote" "Don Quijote" kandev teema on rännak
annaabi.ee 
