Koraalilaulmise tase oli vilets. Muredega koormatud inimesed vajasid aga omaette laulmiseks kergesti vastuvõetavaid enda sisetunde rahuldamiseks sobivaid laule ja tekste. Kuigi "Sioni- Laulo-Kandle" kohta on kirjutatud, et see polnud "midagi muud kui teenistuseotsimine vaimuvaesuse kasvatamise arvel", levis teos omal ajal määratu suurel arvul. Leviku mõistmiseks annab Jannsen selle eessõnas selge põhjenduse, kirjutades, et neid laule võib igal ajal ja igas kohas laulda. Rahva igasuguste eneseavalduste rahuldamiseks ilmaliku lauluga oli mõeldusd "Eesti Laulik", mis ilmus 1860. aastal värsiraamatuna Oma ajalehes "Perno Postimees" 1857 Tallinnas peetud baltisaksa laulupidu lugejatele tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas lauluseltsid. 1865. aastal asutati just tema algatusel eesti kultuuriloos kõige viljastavama tähtsusega eestlaste esimene lauluselts "Vanemuine". Jannsen võttis
"Tööline", kirjanduslik ajakiri "Tapper" jt). Üks tuntumaid tööliskirjanikke oli Eessaare Aadu (kod. Jaan Anvelt), kes oma novellikogus "Räästaalused" ja jutustuses "Alasti" kujutab elu varjupoolele surutud tööinimesi, kelle ergas tõetunne ja protestivaim viib neid vastamisi klassiühiskonnas kehtivate tõekspidamistega. Oli kirjanikke, kelle hoiak poliitilistes küsimustes jäi ebamääraseks, kõhklevaks, ja neidki, kes pidasid võimalikuks ning aiunõigekski kunstiliste eneseavalduste täielikku sõltumatust sotsiaalpoliitilistest liikumistest. Viimane oli eriti tunnuslik 1917. a. suvel tekkinud "Siuru" rühmitusele. Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud
annaabi.ee 
