kestusest ja üldisest väsimusfoonist. Autori hüpotees on, et saun võib liialt kurnavaks osutuda pigem peale intensiivsemaid treeninguid. Autori andmetel ei ole varem uuritud sauna mõju sportlasele sõltuvalt treeningu karakteristikast. Teoreetilises osas tutvustatakse esmalt, mis on treening, mille alusel periodiseeritakse treeningut pikaajaliselt ning kuidas toimivad organismi põhilised energiatootmismehhanismid. Edasi selgitatakse südame löögisageduse jälgimise põhimõtteid ja vajalikkust. Viimaks tutvustatakse vastupidavusspordis levinumaid treeningmeetodeid ning selgitatakse kuidas need ainevahetust mõjutavad, milline on neile iseloomulik treeningefekt ja millele tuleb iga meetodi puhul tähelepanu pöörata. Teoreetiline osa on vastavalt uurimistöö eesmärgile ulatuslikum kui nõuab praktilise osa mõistmine. Peamisteks allikateks on erinevad spordifüsioloogia ja -metoodika alased raamatud
vähem edukate sõudjatega. Samas glükolüütiliste ensüümide aktiivsus erisuguse kvalifikatsiooniga sõudjatel oluliselt ei erine. 4.2.2 Aeroobne töövõime Nagu juba eespool mainitud, kasutatakse klassikalise 2000 meetri võistlusdistantsi läbimisel ATP resünteesiks keskmiselt 70% ulatuses aeroobseid ja 30% ulatuses anaeroobseid energiatootmismehhanisme. Sealjuures on anaeroobsed energiatootmismehhanismid 10% ulatuses alaktaatsed ja 20% ulatuses laktaatsed. Seega sõltub sõudja võistlustulemus, eelkõige väikestel paatidel, aeroobsest vastupidavusest, kuna anaeroobse laktaatse energia tagavarast piisab ainult 1,5 - 2,0 minutiks. Aeroobne töövõime näitab organismi võimet kindlustada töötavaid organeid, eelkõige lihaseid võimalikult rohke hapnikuga, sealjuures laktaadi produktsiooni ja eliminatsiooni vahekord veres ei muutu. Energiat toodetakse seega hapniku