resünteesimiseks. Anaeroobse energiatootmise ajal kasutatakse peamiselt glükogeeni-varusid. Anaeroobse energiatootmisega kaasneb aga laguprodukti – laktaadi teke, mille edasise kuhjumisega kaasneb lihasvalu, mistõttu sportlane on sunnitud vähendama lihaskontraktsiooni võimsust ja intensiivsust. Distantsi jooksul toodetakse energiat aga põhiliselt hapniku juuresolekul, seda energiatootmismehhanismi nimetataksegi aeroobseks. Aeroobne energiatootmismehhanism on peaaegu 18 korda efektiivsem kui anaeroobne energiatootmine ja temaga ei kaasne laktaadi kuhjumist. Anaeroobne energiatootmine on aga palju kiirem ja võimaldab kiiremat lihaskontraktsiooni, võrreldes aeroobse energiatootmisega. 54 Akadeemiline sõudmine nagu kõik kestva lihastööga seotud spordialad esitab seega suuri nõudmisi erisugustele energiatootmismehhanismidele. Uuringutes saadud aeroobse ja
hapniku abil. Mida madalam on töö intensiivsus, seda rohkem kasutatakse energiaallikana rasvasid, intensiivsuse kasvades järjest rohkem süsivesikuid. Aeroobsete mehhanismide töölerakendumine on suhteliselt aeglane, võtab aega 3-5 minutit. (Jürimäe, Mäestu 2011) 1.2.2. Anaeroobne energiatootmine Kui töö intensiivsus on nii kõrge, et aeroobne energiatootmine ei suuda organismi energiaga varustada, lülitub tööle anaeroobne energiatootmismehhanism. Anaeroobset tööd suudab organism teha kordades vähem kui aeroobset, sest energeetiliselt on anaeroobne tootmine ebaökonoomne: täielikult aeroobsel koormusel saab 1 moolist glükoosist 38 mooli ATP-d, täielikult anaeroobsel koormusel aga ainult 2 mooli ATP-d. (Jürimäe, Mäestu 2011) Murdmaasuusatamises vastutavad töövõime eest siiski peamiselt aeroobsed energiatootmis- mehhanismid. Mitte kunagi, ka kõige kõrgemate intensiivsuste juures, ei kasutata täielikult
annaabi.ee 
