Meil võib seda looma kohata peaaegu kõikjal kultuurmaastikes, niitudel ja rabaservades. Sagedamini esineb teda Lõuna- ja Kagu-Eestis. Pisihiire toit on nii loomne kui ka taimne. Eelkõige siiski taimne, hiir sööb taimeseemneid, pehmeid taimeosi, pungi, õisi ja vilju. Talveks kogub see loom endale soliidse seemnevaru. Oma arvukuse kõrgperioodidel võvad pisihiired oluliselt vähendada põllukultuuride saagikust. Suvel, sigimise ajal, on tarvis energiarikkamat toitu ning sel periodil söövad pisihiired meelsasti ka putukaid, putukate vastseid, vihmausse. Sigimist alustavad pisihiired aprilli keskpaigast alates. Oktoobri lõpuks on ilmale toodud 3...4 pesakonda. Pesakonnas on 5...9, maksimaalselt 12 poega. Tiinus kestab pisihiirel nagu teistelgi hiirtel 21 päeva. Sigimise vaheaegadel elutseb pisihiir mitmesugustes maapealsetes varjepaikades - tuulemurrus, viljarõukude ja heinakuhjade all. Pojad isesesvuvad paarinädalaselt ning on
keskkonnatingimustele vastavaks. Näiteks E. coli ei sünteesi kolonisatsiooniks olulisi piilisid, kui bakter elab planktiliselt. Vibrio cholerae sünteesib kooleratoksiini (põhjustab kõhulahtisust) ainult siis, kui elab inimese soolestikus. Bacillus subtilis ekspresseerib trüptofaani biosünteesi geene ainult siis, kui keskkonnas on liiga vähe trüptofaani. Kui E. coli panna kasvama söötmele, mis sisaldab nii glükoosi kui laktoosi, siis bakter tarvitab esmalt glükoosi, kui energiarikkamat süsinikuallikat ja alles seejärel laktoosi. Metabolism on mikroorganismide elu keskpunkt, sest metabolismi abil suudavad mikroorganismid tagada endale raku koostisosad ning energia koostisosade ehitamiseks. Vaatamata sellele, et mikroorganismid elavad väga erinevates keskkondades, on ülesanded, mis peab metabolismiga lahendama äärmiselt sarnased. Näiteks, kõik organismid peavad hankima toitaineid ning seejärel koordineerima tsentraalset metabolismi, monomeeride sünteesi ja
annaabi.ee 
