Nukleonide vastastikmõju iseloomustatakse energeetiliselt tuuma seoseenergiana, see on võrdne tööga, mis kulub tuuma lahutamiseks koostisosadeks. Tuuma seoseenergia on töö, mis tuleb teha selleks, et viia tuuma nukleonid üksteisest sellisele kaugusele, kus nad üksteist enam ei mõjuta. Aatomi või tuuma potensiaalne energia on väiksem kõigi tema üksikute koostisosakeste potensiaalsete energiate summast, sest liitudes asetuvad osakesed madalamasse ( kollektiivsesse ) energiaolekusse ning kaotavad seega energiat.. Seoseenergia on selle potensiaalse energia erinevuse mõõt, energia, mida on vaja " teist teed tagasi minekuks ". Mida suurem see on, seda väiksem on aatomi või tuuma potensiaalne energia ja seda suurem stabiilsus. Mida tugevamad on tuumajõud, seda suurem on tuuma seoseenergia. E = m c 2 Ühe nukleoni kohta tulevat seoseenergiat nimetatakse eriseoseenergiaks.
osakesteks, mis võivad võtta osa elektrijuhtivusest, on pooljuhtmaterjalides ja isolaatorites augud. Aukude energia on seejuures väiksem kui E F . Seega materjali elektrijuhtivuse aste on otseselt määratud ära vabade elektronide ja aukude hulgaga selles materjalis. Erinevus elektrijuhtide ja mittejuhtide (isolaatorid ja pool-juhid) vahel on vaid vabade elektronide ja aukude kontsentratsioonis. 7.3.1. Metallid Et viia elektroni vabaks tuleb ta ergastada ühte tühjale lubatud energiaolekusse ülalpool Fermi nivood E F . Metallides, millele on iseloomulikud tsoonistruktuurid (joon. 7.20a ja b), on 57 vabad energia-olekud väga lähedased kõrgemale täidetud olekule E F . Seega on vajalik väga väike energia, et ergastada elektroni madalaimale vabale nivoole (joon. 7.16). Üldiselt on elektrivälja poolt antav energia küllaldane, et suurt hulka elektrone metallides ergastada
annaabi.ee 
