Kõige tähtsamad põhjused, miks Kreeka on koduks nii paljudele liikidele, on: • Pehme kliima, mis teeb võimalikuks putukate aastaringse aktiivsuse. • Pleistotseeni jääaja setete puudumine hoolimata tugevast reljeefist. • "Poolsaare efekt", mis suurendab endeemiliste liikide arvukust. Mõnedes poolsaare kaugetes äärepiirkondades (nt Tayetosi mägi) on peaaegu 45 % liikidest endeemilised. • Paljud mandriosa ja saarte mägialade metsad on koduks arvukatele endeemilisele taimestikule, mida kasutavad arvukad selgroogsed liigid (linnud, kahepaiksed, roomajad, väikeimetajad ja nahkhiired). Siiski on mitmed liigid sattunud ulatusliku urbaniseerumise ning turismipiirkondade ja –rajatiste tõttu väljasuremisohtu. Samas ei ole ülevaadet, kui palju liike (eriti putukaid) on nüüdseks välja surnud, sest paljude olemasolust isegi ei teata. Looduskaitse vormid, näiteks rahvuspargid ja Natura 2000 alad – Kreeka Kreekas on neli looduskaitse vormi:
häiringutega Nigula rabas. Tulemused näitasid laudtee ümbruses rüüda pesitsustingimuste halvenemist ja võrreldes esimese analüüsitud perioodiga (1981–1993) territooriumite keskmise kauguse nihkumist teisel perioodil (1995–2007) 83 m laudteest eemale. In situ simulatsioon või häirimine Antud uuringud testivad liikide vastusreaktsiooni häiringu simuleeritud tasemetele. Rodriguez-Prieto ja Fernández-Juricic (2005) analüüsisid inimhäiringu mõju endeemilisele Iberia konnaliigile. Kahepaikseid on kirjeldatud hea indikaatorliigina keskkonnaseisundi hindamiseks (Blaustein 1994, Blaustein ja Wake 1995). Sellel konkreetsel juhul oli uuringu eesmärk hinnata suhteid konnade ressursikasutamise sageduse ja inimeste külastussageduse vahel. Selle metoodika saab võtta kokku järgmiste sammudena: • peale uuringuala valimist, uuriti Iberia konna populatsiooni suurust 35 vooluveekogu transektil
annaabi.ee 
