Vanapagana lood. Aastaid hiljem on luuletaja öelnud, et midagi proosalisemat ja ebakodusemat kui tema lapsepõlvekodu olevat raske ette kujutada. Kaks tuba ja köök raudteekasarmus, ühel pool rööpad, teisel maantee, rahu ega omaetteolekut ei mingit. Algul unistas rohkem näitlejakutsest ja õppis klaverimängu. Koolis olles igatses alati kodu, armastas kolmapäeva ja laupäeva. Kolmapäeval teadis, et natuke veel laupäevani ja siis saab koju. Esmaspäeviti endaase tõmbunud, turtsus. Betti Alver oln öelnud, et luuletama hakkas ta juhuslikult. Betti Alveri luules, eriti hilisemas, on palju mälestus-ning meeleolupilte lapsepõlvekodust, näiteks Tulipunane vihmavari, Lähen müüjaks, Jõgeva ja Pedja vahel, Kodu jt. 1914.aastal läks Betti Alver Tartusse kooli ning sestpeale sai temast põhiline tartlane,õppis proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi Puskini-nimelise tütarlastegümnaasiumis, 1917. aastast alates ega ajaloolises Eesti Noorsoo
isikseuse üle ja selle muutmise kuna see oli üks raskemaid asju üleüldse. Ma ei teinud mdagi meelega asjad lihtsalt kukkusid nii välja. Ma ei ole nendega rahul ega õnnelik ma lihtsalt elasin üle aga enam ei suutnud. Ma ei jaksanud enam nii kõvasti pingutama et midagi korda saata. Olgu selleks mõni suurem või väiksem eesmärk. Ma olen õnnelik et just sellise tee endale valisi." Veroonika sulges silmad ja astus sammu. Sammu pimedusse. Sammu edasi ja kaugemale sügavusse endaase. Team tõelisesse minasse kus ta oli ünnelik ja rahul oma otsustega ja kõige tähtsam iseendaga. Veroonika istub põradale ja seejärel lamab maha. V: ,, Siin ei ole mingit valgust siin on pime aga mulle meeldib pimedus olen alati öö loomolnud. Ja öös rohkem rahu leidnud. Kui kõik magavad siis mina tegutsen. Siis on hea ja soe. Ma tunnen ennast hästi ja kergelt. Ma olen siin õnnelik. Ma ei tea mis toimub aga kõik muutub. Siis ei lähe heledamaks aga ma tunnen muutust. See
annaabi.ee 
