ning puudused. Kui laps räägib kodus vähemuskeeles, tuleb ka laps panna vähemuskeelega lasteaeda, kuna enamuskeele saab ta nagunii igalt poolt mujalt kätte, nt mänguväljakud, meedia jne. Kui vähemuskeelset haridust anda ei ole võimalik, on riskantne laps lasteaeda panna. Kui laps vähemuskeelega puutub kokku vaid kodus, ei näe ta olulisust seda säilitada. Kaaluda võiks pigem lapse hilisemat lasteaeda minekut. Teistsugune olukord on sel juhul, kui enamuskeelt kõnelev ema tahab oma lapsele teist keelt selgeks õpetada. Osaledes koos teiste lastega mängudes ja muudes tegevustest, suudavad lapsed edukalt ja kerge vaevaga omandada teise keele põhiteadmised. Mida rohkem on laps sellisel keelekeskkonnas, seda rohkem õpib ta teist keelt. Esialgu saab lapse keelest vaid aru, kuid üsnapea järgneb sellele ka teise keele ladus rääkimine. Lasteaed annab lapsele teisest keelest arusaamisoskuse, mis on hindamatu baas keele arenemiseks
Beker (1995:6) defineerib kakskeelsuse käsitlemisel nelja erinevat keelevõimet, mille osas võivad kakskeelse inimese keelevõimed erineda: kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine. Erinevate kakskeelsuse olukordade puhul on vajalik välja tuua üks oluline eristus. Nende spekter ulatub nimelt rikastav kakskeelsusest (additive bilingualism) taanduva kakskeelsuseni (subtractive bilingualism). Kui lapsed räägivad mingit enamuskeelt ja neil on võimalus saada kakskeelseks mingi teise enamus- või vähemuskeele omandamise kaudu, siis käsitletakse seda valdavalt rikastava kakskeelsuse olukorrana. Esimene keel, milleks on antud juhul prestiizne enamuskeel, ei ole ohus. Seda ei asendata teise keelega, ükskõik kas uus keel on enamus- või vähemuskeel. Kodu ja/või kooli kaudu lisab laps senisele mingi uue keele ja kultuuri ning kadusid ei toimu. Erinev on olukord siis, kui vähemuskeelt kõnelevalt lapselt oodatakse, et ta
annaabi.ee 
