JK asus algusest peale rahvuslaste poolele, püüdes tõkestada enamlaste kihutustööd, lüües kaasa rahvusliku väljaastumiste organiseerimises ja trotsides enamlaste korraldusi. Tema kui pataljoniülema abi roll selles, et enamlastel ei läinud korda tagavarapataljoni tervikuna oma poolele võita, oli arvatavasti päris suur. Eriti seetõttu, et pataljoniülem polkovnik Jaak Rosenbaum, olles küll samuti veendunud isamaalane, oli sügavalt pettunud enamlusest haaratud korratutes ja vastuhakkavates Eesti sõdurites ning ladus seetõttu oma noore ja energilise abi õlule tavapärasemast suurema koorma. Veebruaris 1918, mõni päev enne enamlaste langemist, pidas JK koos teiste Tartu rahvuslastega nõu selle üle, kuidas võimu enamlastelt üle võtta. Ebasoodsa jõudude vahekorra tõttu jäeti küll kavandatud relvastatud väljaastumine ära, ent kui punased Saksa peale ees 21. veebruaril põgenema pöördusid, lõi JK
Kodusõda puhkes peaaegu üheaegselt erinevates Vm regioonides, eriti tähtsad olid sündmused Lõuna-Vm-l ja Vm idaosas. Algatajateks võib osaliselt pidada kasakaid. Doni kasakad olid 1917 valinud oma kasakaväe pealikuks, atamaniks, kindral Aleksei Kaledini. Tema juhtimisel püüti Okt pöörde järgselt kaitsta Donimaa autonoomiat, mitte lasta sisse tungida enamlikel ideedel ja valitsusel, vaid olla ise. 1918 alguseni suutsid Doni kasakad oma asualad enamlusest enam-vähem puhtad hoida. 1918 jaan koondasid enamlased kasakate vastu ulatuslikud punakaardi salgad ja alustasid pealetungi. Kasakate tagalas oli 5.kolonn sealsete tööliste ülestõusude näol. Doni kasakaid suruti tagasi, hõivati suuremad linnad, kasakaväe võimetes pettunud Kaledin lasi end maha, suur osa kasakaväest läks laiali, koduküladesse tagasi. Vaid väike osa enamlusele vaenulikest kasakatest tõmbus tagasi steppidesse, üritas endal elu sees hoida
annaabi.ee 
