tuleb suhelda senisest teisiti. Neilt ei tohi vägivaldselt ära võtta kõike nende toodangut, tuleb üritada keskmikega kaubelda. Keskmikud võisid oma toitlustoodangu riiklikult kehtestatud hindadega müüa riigile. Hüperinflatsioon oli raha muutnud väärtusetuks, turg oli tühi, enamasti üritati õiendada arveid tööstuskaupade abil. Väidetavalt olevat uudne poliitika keskmiku suhtes aidanud kaasa keskmike suhtumise muutumisse enamlastesse, mõnevõrra paranes. See oli pigem ajutine järeleandmine, mitte teadlik pol valik. 1920, kui enamlaste võimu alune territoorium laienes, hakati liidu loomisest keskmikuga järk-järgult uuesti loobuma, mindi üle toitlusdiktatuurile. Mõnes mõttes oli paratamatus, mida suurem territoorium neil oli, seda enam leidus ka kesktalurahvast- mida rohkem neid oli, seda rohkem tulnuks riigil panustada tööstuskaupadesse, aga neid ei olnud kuskilt võtta.
tihedaid sidemeid rahvamassidega. 1918. ja 1919. aasta vahetusel, need samad töölised leidsid enda jaoks uue eestvedaja ja need olid need samad sotsiaaldemokraadid - kuna enamlasi enam pooldada ei saanud, siis astusid sotsdemid enamlaste kohale. Selline järsk toetus tuli ka sotsdemokraatidele üllatusena. Sotsiaaldemokraatide üheks probleemiks veel see, et nende liidrite hulgas lõhenemine parem- ja vasakpoolseteks. Nüüd Vabadussõja-aegadel suhtusid enamlastesse soojemalt vasakpoolsed sotsialistid (Mihkel Martna). Parempoolseid esindasid (Karl Ast, Aleksander Oinas). Partei oli ühtsusest kaugel, aga suutis ometigi koondada suuri rahvamasse. Eesti Sotalistide Revolutsionääride Pareti - tekkis sügisel 1917 lahkulöömisel üle-Venemaalisest esseeride parteist. Juhtkonnas domineerisid noored Eest haritlased (Jaan Kärner, Gustav Suits, Hans Kruus), neil puudus otsene side laiemate rahvamassidega.
annaabi.ee 
