Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne; 2) liite ees säilib sõnatüvi muutumatuna: jalgsi, kodakondsus, õudsed; 3) sama sõna eri vormides säilib sõna tüvi muutumatuna: leidma - leidsin, kärbes - kärbse; 4) võõrsõnades: absoluutne, röntgen. 2. Kahekordse täishääliku järel kirjutatakse üks k, p, t: vaatan, kõiki. 3. Kahe- või enamasilbiliste sõnade lõpus sõltub k, p, t õigekiri sõna pearõhust: 1) kui viimane silp pole pearõhuline, kirjutatakse üks k, p, t: taburet, kotlet, kabinet; 2) kui viimane silp on pearõhuline, kirjutatakse kk, pp, tt: galopp, ballett, omlett. 4. h kirjutamine sõna alguses sõltub traditsioonist: haare, hobune, hajameelne, hetk. 5. Sõna sees kirjutatakse silbi lõpus /' ja silbi alguses j: mai-as - ma-jas, hoi-ab - ko-jas. 6
o oleviku lõputa juu, kand; o se-minevik, nt andse; Lõunarühm Otepää, Rõngu, Sangaste. kõige iidsemad lõunaeesti keelejooned; palju afrikaatse, nt tsuits ‘suits’; kaasrõhulistes silpides pikad vokaalid ja diftongid, nt inimisile ‘inimestele’; vokaalharmoonia; Võru murdega ühised uuendused: o pl 1. pöörde lõpp m-mi, pl 2. pöörde lõpp –ti nt saami ‘saame’; o se-minevik, nt astse ‘astus’; o v-tunnusega kaudne kv 2- ja enamasilbiliste tüvedega, nt ollev ‘olevat’; topelttunnusega pl 3. pöörde vrmid, nt lääväve ‘lähevad’; sisemiselt ebaühtlane; VÕRU MURRE Kagu-Eestis; kõige arhailisem lõunaeesti keelevariant. vähe kontakte teiste murretega. Häälduslikud erijooned 10-11 vokaali: esisilbi kõrge ö (kriipsuga i) ja tagumine e (kriipsuga e): nyna ‘nina’, lugõma ‘lugema’; laialdane vokaalharmoonia: väläh ‘väljas’, tettü ‘tehtud’, hopõn ‘hobune’;
annaabi.ee 
