Vaimulik laulupärimus) Lõppriimiline rahvalaul levis 19. sajandil. Selle iseloomulikuks tunnuseks on jagunemine 2- või 4-värsilisteks salmideks, millele sageli lisandub refrään; värsiridu seob salmideks lõppriim - värsside viimaste sõnade kokkukõla (ABAB, st. et omavahel riimuvad esimene ja kolmas ning teine ja neljas rida; või ABAC, st. et riimuvad vaid esimene ja kolmas rida salmis). Uuemates, riimilistes rahvalauludes on aga heliulatus suur (sekst-noon), viisid on sageli 4- ja enamarealised, meloodialiikumine on hüppelisem. Üldjuhul on uuemates rahvalauludes laulusõnadele kinnistunud ka oma meloodia. Erinevalt regilauludest, põhinevad lõppriimilised laulud läänelikul funktsionaalsel harmoonial. See tähendab, et viisiliikumist mõjutab mitmehäälsel laulmisel kujunev akordide järgnevus ka siis, kui laul on tegelikult ühehäälne. Seetõttu oli ootuspärane, et uuemaid rahvalaule lauldi mõnikord mitmehäälselt ja pilli saatel.
Suur osa neist on siirdevormilised. Jutustavaid laule on mõnikord saatnud ka liikumine. Neid on lauldud kiigel, teed käies või koos tagasihoidliku tantsulise liikumisega, näiteks eriliselt ringis sammudes ("Kihnu ratas"). 7.2. Lüürilised lauludLüürilisi laule lauldi enamasti uuematel regiviisidel. Suhteliselt hilisemat regiviiside kihistust iseloomustavad järgmised tunnused: · suurem heliulatus (kvint oktav); · ulatuslikum vorm (kahe- ja enamarealised viisid); · heliastmete kõrguse selgem intoneerimine; · viisi liikumine toimub sageli mööda kolmkõla helisid. Põhja-ja Lääne-Eesti uuemad regiviisid olid sageli tantsulise iseloomuga. Lõuna-Eestis tuli ette pikemaid, kohati arusaamatuid refrääne (nt sink sale proo) Kindla tegevusega seostamata lüürika kohta võib öelda, et need olid inimese elust ja olust kõnelevad laulud. Lauludes laulust ja laulikust õhutati laulma ja ilutsema. Mitmed laulud kõnelesid laulude
annaabi.ee 
