*52 Juba selle põhjal võib järeldada, et kui ülimuslikkuse põhimõte oleks sõnastatud nii nagu põhiseaduslikus lepingus, poleks see iseenesest välistanud ühtki olemasolevat tõlgendust. Põhimõtte lepingusse sissekirjutamise tõsiasjal endal oleks ehk võinud olla mõningane tähendus, illokutiivne jõud (kõneaktiteooria mõttes), mis oleks julgustanud Euroopa Kohut ja teisi liidu institutsioone.*53 Lissaboni lepingusse haaratud deklaratsiooni on seevastu raske näha millegi enamana status quo kinnitamisest. Ülimuslikkuse probleemi ja küsimust, kui aktiivselt peaks Riigikohus kontrollima Euroopa Liidu õiguse vastavust Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetele, ei saa seega ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist lahen- dada õigusliku olukorra selgitamise teel. Õiguslik olukord sõltub sellest, kas lähtutakse Eesti või Euroopa Kohtu perspektiivist. Loomulikult Eesti, võidakse mõelda. Jah, kuid ka see valik aitab meid edasi vaid
seaduse enda olemasolu. Kanti arvates ei ole mingit vöimalust vabadust empiiriliselt pöhjendada. See on üksnes meie praktilisest tegutsemisest reluteeruv ideaal, usk. Hea küll - vabadus ei ole töestatav, aga tegutsema peaks ikkagi igal juhul nii, nagu ta oleks olemas. Kriminaalöiguse jaoks oleks väga raske järeldusi teha sellise vabaduse alusel. Sellest motiivist lähtudes püüab Kant vabadust siiski millegi enamana näidata kui palja ideaalina. Ta püüab seda ankurdada empiirilisusest körgemas valdkonnas. Sama kehtib ka surematuse, Jumala ja "asja iseeneses" kohta. Selle suundumuse sügavamad juured Kanti juures asuvad tema tingimatus moraalsuses. Kaalukas on Kanti vastu töstetud argument: Ta olevat sellega, et ta käsitleb möistust kui tunnetuse tööriista, möistuse enda kohta (seda kriitiliselt kontrollimata) teinud ennetava
annaabi.ee 
