3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. välja, et enimat tunnetusväärtust omas stoikute järgi vahetult kohalolevate kehaliste nähtuste tajutunnetus. Just see inimtunnetuse osa rahuldab kõige enam kataleptilisele ettekujutusele esitatud nõudmisi. Siit ilmneb, et stoikute epistemoloogia on üsna vastandlik Platoni epistemoloogiale. Nende epistemoloogiat võiks nimetada empiristlikuks. Empirism on selline vool filosoofia ajaloos (eelkõige kasutatakse seda uusaja filosoofia ühe peamise suuna iseloomustamiseks), mis peab teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks meelte andmeid ehk kogemust (kreeka keeles – empeiria). Stoikud rõhutasid eriti põhimõtet, et kui inimene ei ole jõudnud asja kohta, mille üle ta mõtiskleb, kataleptilise ettekujutuseni, siis peaks ta hoiduma selle kohta oma arvamuse avaldamisest, sest tark
olemasolu kohta. Sellega on Descartes sõnastanud uusaja filosoofiale üldiselt iseloomuliku lähtekoha. Uusaja filosoofiat võib nimetada teadvus-filosoofiaks. See tähendab, et uusaja filosoofia üldiselt lähtub eeldusest, et teadvus on tunnetusele antud esmaselt ja kindlamalt kui välismaailm, teadmine millest tuleb tõsikindlast teadmisest teadvuse kohta alles tuletada. Uusaja filosoofiat on kombeks jagada ratsionalistlikuks ja empiristlikuks. Aga see eeldus, et teadvus on esmane tõsikindel antus tunnetuse jaoks, on ühine mõlemale. Teadmine teadvuse olemasolust ja omadustest tuleb absoluutselt tõsikindla teadmisena asetada aluseks kogu teadmistesüsteemile, teadvus saab subjektiks (ladina keeles all-olev, aluseks-olev). Keskajal ja veel varem võis subjekt tähendada ükskõik millist asja kui oma omaduste kandjat. Uusajal kitseneb selle sõna tähendus mõtlevale hingele
annaabi.ee 
