Tundus, et koosseisud olid nii valitud, et kui üks näitlejatest oli nõrgem, siis teised tugevamad peitsid nõrgemad. Ühest küljest vaatad sa saalis tavalist teatrietendust, kus räägitakse ühe pere lugu ja teisest küljest oled saalis, kuulad ja vaatad uhkete kostüümide ja kaasahaaravate lauludega kontserti. Lavale on püütud tuua võimalikult huvitavaid, erinevaid lahendusi ja üllatavaid kohti. Teos on hoogne, vaimukas ja kaasahaarav. Teatrist lahkusin suhteliselt emotsioonituna. Põhjus, miks sellise tundega lahkusin oli see, et hakkasin paratamatult oma peas võrdlema filmi ja lavastust. Filmi olen mitmeid kordi näinud ja iga kord saan laule kuulates mingi emotsiooni kätte, aga teatris ei saanud. Kuigi ja, teatrit ja filmi ei saa võrrelda. Kindlasti on muusikal ,,Mamma Mia!" kohustuslik kõikidele ABBA fännidele, muidugi soovitan ka kõikidel teistel seda vaatama minna. Muusikal oleks rohkem meeldinud, kui kõik näitlejad
halvaendeline muusika ning surnud lilled ja lehed laval on esimesteks märkideks, et algav etendus on kurvatooniline ning nagu etenduse lõpus selgub, siis ka traagiline. Selliste märkide kaudu saab etenduses luua erinevaid tähendusi, mis vaatajais varieeruvaid tundeid tekitavad. Visuaalsed ning auditiivsed märgid on lavastuse juures väga olulised, seda ka ,,Hedda Gabbleris". Need märgid loovad lavastusest ühtse terviku, ilma milleta mõjuks kogu etendus kuiva ja emotsioonituna. Kogu etenduse toimumispaigaks on üks ja sama ruum - Tesmanite elutuba. Valguse, helide ning muusika abil luuakse keskkond, mis paneb vaataja unustama, et tegevuse paik ei muutu. Kord domineerib seal ere hommikuvalgus ning vaikus, teinekord kumab läbi pilkava pimeduse sinakas taevas, mille tumedust võimendavad ka sünged, peaaegu matuselaadsed helid. Omavahel võitlevad ka punakad ning lillakad toonid. Punakaid toone ilmestavad
annaabi.ee 
