:( kasutaja üle ei tasu ilkuda, kuna tema probleem on tõesti tõsine ja ta ootab sellele ka tõsist ja asjalikku lahendust, mitte naljaga vastamist. :L L sõnadest "loll, labane". Selle emotikoni kasutamisel tuleks olla ettevaatlik - sobiv kasutada ainult enda vaimse seisundi hindamisel, mitte teiste kasutajate kohta. A nagu "aplaus" oma erilise rahulolu väljendamiseks. :A NB! Sellel emotikonil pole kärbeste püüdmisega mingit pistmist. Emotikonide tähenduste kohta leiab internetist rohkesti kirjeldavaid ja selgitavaid tabeleid. On ju vajalik, et kasutajad neid üheselt mõistaksid :) . Emotikon on emotsiooni kandja.
2) Võrgus võrdub suurte tähtedega kirjutamine karjumisega 3) Säilita viisakas toon ja ole salliv mis ka ei juhtuks 4) Pikki tekste tuleks liigendada – kasuta näiteks tühje ridu lõikude eraldajana 5) Kirjuta alati e-maili subject-reale kirja teema 6) Ära kopeeri tarkvara, mille eest sa pole maksnud 7) Enne kirja saatmist loe see kindlasti üle ja mõtle kõik veelkord läbi 8) Võõrale inimesele kirjutades ära ole liiga familiaarne 9) Ametlikes e-mailides hoidu emotikonide Ja lühindite kasutamisest. 10) Tekstifaile saates teisalda need alati pdf-failiks. 11) Ära jaga avalikult oma andmeid 12) Igasugustelt suvalistelt saitidelt ei tasu kaupu tellida 13) Arvesta, et alati ei pruugi internetis teine inimene olla see, kellena ta ennast esitleb 14) Ära saada edasi võrgus levivaid ahelkirju – need on kasutud ja ummistavad postkaste 15) Ära vasta spämmi-,reklaami.-ja eriti unsubscribe kirjadele
tehakse, tuleneb lastevanemate ja koolide mugavusest. Küsimus on mõtlemise nüanssides. Sa võid küll võtta kaks pilti ja teha neist kolmanda, mis võib mingil hetkel olla isegi originaalne, aga sügav ja püsiv originaalsus on siiski seotud verbaalsusega. Minu kogemus ütleb, et kes tajub hästi sõna, see on nüansirikas ja on originaalsem ka muudes asjades. Minu arust teeb just varjundite tabamine õnnelikuks. Verbaalse nüansirikkuse vähenemisele viitab minu meelest emotikonide üha laialdasem kasutamine. Sõnumi koostaja tunneb, et ta ei suuda oma mõtteid ja tundeid selgelt edastada ning panebki juurde naerunäo, sest ühtlasi pole ta kindel, et ilma selleta saaks sõnumi saaja aru, et tegemist oli naljaga. Mu meelest on ka see ebakindlus. Ja eriti huumor sõltub ju nüanssidest. Huumori tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste
sõnu, mida inimene lühendab nendes lause osades, kus kõne tempo on kiirem kui muidu): ütlesin > ütsin, mõtlesin > mõtsin, kuule > kle jne; sõnade kokku hääldamine: kes see > kesse, aga siis ma mõtlesin, et > a sis mõtsin, et jms. Lisaks on tüüpilised sõnakordused ning partiklite kasutamine: noh, mhmh, ahah, kuskil. Partiklite hulka kuuluvad ka üneemid ehk suhtlushäälitsused: ee, mmm jne. (Hennoste, Pajusalu 2013: 53-55) Netikeelsuse joonteks peetakse aga emotikonide (, ) ja muude märkide kasutamist (nt kasutatakse tärni (*) kui tahetakse parandada kirjaviga). Samuti sõnade lühendamist, kuid need lühendused erinevad olulisel määral suulises keeles sõnade lühendamisest. Nimelt netikeeles püütakse ära jätta maksimaalselt täishäälikuid: nojah > njh, hommikust > omk. Peale selle lühendatakse netikeeles palju mitmesõnalisi fraase, mida 19 korduvalt kasutatakse
annaabi.ee 
