Ehitati kiirelt ja räpakalt, näiteks raudtee igikeltsale. Paradoksaalne on see, et kõrvuti liikumise paatosega olid suur osa inimesi sunnismaised (maarahvas sai passi alles peale Teist Maailmasõda) ja teisitimõtlejad vangistati laagritesse (ümberkasvatamiseks). Hiljem saab Stalini-aja metafooriks Venemaa kui üks suur laager. Tee kujund muutub ajas, eriti peale Teist Maailmasõda. Siis ilmub hulk noori kirjanikke (Näiteks Aksjonov), kes kõik hiljem emigreeriti. Nõukogude kirjandusse tekib uus, ebatüüpiline kangelane - enda tee otsija, isade traditsioonist lahtiütleja, äramineja (üks taoline võimalus olid geoloogilised ekspeditsioonid). 1960-ndatel tekib selline omamoodi romantika, mis on isegi rohkem seotud Tehhovi paatosega. See põlvkond ei leppinud nende jaoks korraldatud maailmaga. Üks oluline tõukejõud olid Ungari sündmused 1968 e. Praha kevad. 1960-ndatel oli järsku väga palju võimalik. Sula algus oli umbes 1956.
Pideva sisserände tõttu (loomulik iive oli teisejärgulise tähtsusega) kasvas Eesti juutkond ajavahemikul 1867-1897 ligikaudu 6 korda, kuid jäi ka edaspidi Balti regioonis kõige väiksemaks (vrd: 1934. aastal Eestis 4400, Lätis 95 000 ja Leedus 150 000 juuti). Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis asuvaist keskustest. Eesti juutkond muutus paiksemaks kui kunagi varem. Juurdetulijad olid peamiselt üliõpilased (Lätist, Leedust ja Poolast Tartu ülikooli); emigreeriti Läände ja Palestiinasse (1929- 1935 lahkus 127 juuti). 1930. aastate lõpus saabus Eestisse Kesk- Euroopast vähesel arvul sõjapõgenikke. Teine maailmasõda pühkis Eesti 80-aastase väljakujunenud juudi kogukonna maa pealt. E. Gurin-Loovi hinnanguil küüditati juunis 1941 Eestist Nõukogude Liitu umbes 350-400 juuti. Septembris- novembris hukkasid natsid 921 juuti - kõik, kes jäid siia ega evakueerunud itta. Eesti lülitamisega Nõukogude impeeriumisse sai
annaabi.ee 
