1940.1941. aastal tegutses Nõukogude repressiivorganis NKVDs ja 1941. aastal asutatud hävituspataljonides, eriti nende juhtkonnas ebaproportsionaalselt suur arv patriootlike eestlaste juudi rahvusest represseerijaid. [3][4] 1942. aasta jaanuaris kuulutasid Saksa võimud Eesti juudivabaks. Pärast Teist maailmasõda hakkas aga juudi elanikkonna arv Eestis jõudsalt kasvama. 1970. aastal oli see 5288. Peale Eesti taasiseseisvumist vallandunud emigratsioonilaine on juutide arvu taas kahandanud. 1997. aastal oli neid 2553 ja 2006. aastal vaid 1900. Mõju poliitikas Olenemata juutide väiksest arvust on nende mõju poliitikas üsna suur. Osaliselt on see seletatav tõsiasjaga, et kohalikud rahajuudid rahastasid 1992. aastal toimunud parlamendivalimiste eel valimised võitnud parteid Isamaaliitu, mistõttu sattusid selle valimisliidu poliitikud eesotsas peaminister Mart Laariga finantsjuutidest sõltuvusse. Tollane sõltuvus on aastatega järk
Kõige puhtam nõukogudelik aeg olid 30-ndad ja 40ndad aastad, varasem oli tervenisti selle kujunemine, hilisem selle lagunemine. Revolutsiooni paatos seisneb liikumahakkamises. Peale seda algasid mitmed liikumised, näiteks emigratsioon, Euroopas tekkis mitmeid vene kirjanike ühendusi: Berliinis oli kultuuriline ja kirjanduskeskus, Pariisis rohkem ideoloogiline keskus. Tsvetajeva ja Jakobson elasid Prahas näiteks. Emigreerunutest läksid väga vähesed tagasi. Teine emigratsioonilaine oli peale Teist Maailmasõda ja kolmas 70-ndatel (1972 lubati juutidel emigreeruda). Kirjanduse paremik kolis eksiili. Kui Venemaal kellegi loomingut ei avaldatud ja kirjanik lasi selle Läänes avaldada, pidi ta ka ise lahkuma. Suurem osa venelastest läks Ameerikasse. Poliitika tõrjus välja osa oma loovast potentsiaalist ja vaesestus seeläbi. Hoogustus urbaniseerumine, mis oli samuti mõneti ühesuunaline liikumine. Seda nimetati tihendamiseks
annaabi.ee 
