Düsseldorfi. Berliini Ülikooli, kus ta õppis 1821–1823, külastades teiste hulgas Georg Wilhelm Friedrich Hegeli loenguid. et suurendada oma võimalusi saada tööd juristina, oli Heine kohe pärast lõpueksami sooritamist, 1825. aasta juunis, lasknud end protestantlikult ristida ja võtnud endale uueks nimeks Christian Johann Heinrich( nimetas end Heinrich Heineks). Mais 1831 asus H.Heine elama Prantsusmaale, kuhu jäi poliitilise emigrandina oma elu lõpuni. 1848 H. Heinet tabanud halvatus aheldas ta elu lõpuni voodi külge. Looming: "Prantsuse olud" "Saksamaa. Talvemuinasjutt" "Ajalaulud" "Ronanzero" “Lutetia"
Venemaagi tähendas Nabokovile just sinna jäänud lasepõlve ja noorust. Kodumaa jäi Nabokovi hinge ta viimaste päevadeni, kuigi seletamatu armastus ja igatsus ajaga tuimemaks muutusid. Ajal kui Nabokov Venemaalt lahkus (1919), püüdis miljonid inimesed sel tohutul maal ehitada uut ühiskonda, võitsid ja kannatasid , sattusid süütult okastraadi taha või laulsid ülistuslaulu ,,kõikide rahvaste juhile", palvetasid, needsid, lootsid. See Venemaa ei tekinud temas mingeid sooje tundeid. Emigrandina välja öeldud suhtumise nõukogude korda kandis Nabokov üle ka sinna jäänud vene inimestele, kes tundusid talle nüüd ,, uue sipelgaliigina". Ma põlgan kommunistlikku usku kui madala võrdsuse ideed, kui igavat lehekülge inimkonna pidulikus ajaloos, kui maise ja ebamaise ilu eitust, kui minu vaba mina rõhujat, kui matsluse, rumaluse ja enesega rahulolu kehastust." Nabokov põgenes küll kommunismi, küll fasismi eest (II maailmasõja päevil) ja nii kaugele,
annaabi.ee 
