Ta võis vabalt seltskonnas liikuda ning eriti austusväärne oli emadus. Perekonnas oli naine mater familiae ning sellega ka emand domina. Rooma naine valitses maja. Tema iseseisvust 3 väljendus selleski, et tal oli seadustega kaitstud mehe omavoli eest. Mäletatavasti oli mees oli mees kõigi pereliikmete ainuvalitseja ning nende käitumise hindaja ja saatuse üle otsustaja. Kuid naist ja tema ematundeid respekteeriti. Eriti oluline oli see pere vallalistesse tütardesse suhtumise puhul, keda roomlasest isa pidas samaväärseks orja või tarbeesemega ning kes leidis kaitset vaid ema juures. Ema kaitseski neid isa räige omavoli eest. Siiski naine allus kõiges isale, abikaasale, vennale, pojale, või hooldajale. Päris võrdseks ei saanud ta mehega mitte kunagi. Naine oli kodukolde hoidja ja kodukolle oli roomlastele arusaamades kõige algus ja keskus
üsna vastuoluline.Tihti mõjutab selle perioodi tundmusi mehe suhtumine. Raseduse teisel perioodil, tundes loote liigutusi, saab naine kindlust juurde.Sel perioo dil toimuks nagu ema ja lapse kokkukasvamine. Kolmas periood on sünnituseelne.Naise füüsiline koormus tõuseb haripunkti ja sellega toimetulek nõuab ka psüühilist jõudu. Tänapäeval on naine kogu raseduse vältel meditsiinilise jälgimise all. Kui naises loob ja arendab ematundeid üheksa kuud lapse kandmist, siis mehel ISATUNNETE KUJUNEMISEKS nii vahetuid tingimusi ei ole. Mees kohtab sel teel spetsiifilisi probleeme : *isakssaamise vanus - enne 25.eluaastat pole mees isaduseks küps, *naise enesekesksus - koos raseduse edenemisega kasvab naise tähtsus tema enda silmis, tähelepanu mehele võib väheneda; *kujuneb isarolli sisu - kas mehest saab nn.romantiline isa, jumaldav austaja oma naisele,
annaabi.ee 
