Rännutuhinas on nad võimelised ületama kuni 1,5 m kõrguseid tõkkeid - jugasid ja tamme. Kudemine toimub aga alles siis, kui vesi on muutunud jahedaks (4...6 °C). Tavaliselt leiab see aset oktoobris-novembris. Jõkke jõudnud, valib isane kala välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja allikarohkes jõelõigus ning jääb paarilise ootele. Samal ajal kaevab emane meriforell valmis pikliku pesalohu, millesse ta marja koeb. Meriforelli kudemisseltskond koosneb 1 emaskalast ning 1...5 isasest ning partnereid ei vahetata. Kui mari on koetud ja viljastatud, katab emane forell selle kruusaga ning siirdub kaaslaste saatel järgmist lohku valmistama. Marjaterast koorub vastne alles järgmisel kevadel aprillis-mais. Noored meriforellid toituvad alguses selgrootutest, kuid lähevad ruttu üle röövtoidule ning harvad pole ka juhud, kui ohvriks langeb oma liigikaaslane. Kui meriforellijõkke satub kudema lõhi, siis kipub lemmiktoiduks olema lõhemari
küpsete marjaterade arv) ; suhtelise (küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta) viljakuse kaudu. (Absoluutne viljakus oleneb tugevasti kala suurusest – suuremal kalal on harilikult rohkem marjateri. mõjutab iga kala viljakust ka marjaterade suurus ja kala vanus.) VILJAKUS Kalakasvatuse praktikas tuleb aga arvestada tarbeviljakust (actual fecundity), s.o emaskalalt marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud marjaterade arvu. (Kõiki marjateri ei õnnestu tavaliselt emaskalast välja lüpsta ja seetõttu erineb tarbeviljakus absoluutsest). VILJAKUS Lõhelastel on marjaterad suured. Paisumata marjatera diameeter on umbes 5,0 mm, mass 80 mg. Esmaskudejatel on mari väiksem, kaaludes isegi vaid 40 mg. Lõhelaste suurte marjaterade puhul on praktiline arvestada suhtelist viljakust marjaterade arvuna emaskala massi 1 kg kohta. Vikerforelli suhteline tarbeviljakus on 1300–2000 marjatera emaskala massi 1 kg kohta (Eestis
annaabi.ee 
