Kui inimesed on õnnelikud, siis nad naeratavad, kui on kurvad, siis süngestuvad, kui vihastuvad, siis on neil kuri ilme. Peanoogutus tähendab peaaegu kogu maailmas jaatust või kinnitust. Ilmselt on see kaasasündinud liigutus, sest seda kasutavad ka kurdid ja pimedad. Ka pearaputus kui eituse või mittenõusoleku väljendus on samuti üldomane ja võib-olla üks neist liigutustest, mis on omandatud lapsepõlves. Kui laps on küllalt piima imenud, vabaneb ta emarinnast pead kahele poole raputades. Kui väikesel lapsel kõht täis, liigutab ta pead kahele poole, et ema ei saaks talle lusikat suhu pista. Niiviisi õpib ta õige ruttu oma eitava suhtumise märgiks pead raputama. Mõned liigutused on päris meie ürgkogukondlikust minevikust. Hammaste paljastamine on säilinud ajast, kui mindi vastasele hammastega kallale ja ka tänapäeva inimene teeb nii, kui ta tigedalt muigab. Naeratus oli algselt ähvarduse väljendus, praegu aga
Audentselt elada tähendab valmidust iga päev uuesti sündida. Tegelikult ei ole sünd, fötaalselt suhtest väljumine, ainus protsess elu iseseisvumisel. See sündmus pole isegi nii otsustav kui see bioloogiliselt näib olevat. Isegi kui vastsündinu iseseisvalt hingab on ta ikkagi veel täpselt sama abitu ja oma emast sõltuv kui enne sündi, kui ta oli veel osa oma emast. Ka bioloogilises mõttes koosneb sünd mitmest etappist emaihust väljumisest, emarinnast võõrutamisest, tema sülest ja käte vahelt väljumisest. Iga uus omandatud võime, kõnelemine, jooksmine, söömine tähendab samal ajal eelnevast seisundist väljumist. Inimest valitseb ainulaadne dichotoomia. Tal on hirm varasemast seisundist loobuda, mis tähendas kindlust, kuid samas tahaks ta ka uude seisundisse jõuda, mis annaks talle võimaluse, omaenda võimeid vabamalt ja täiuslikumalt rakendada. Ta on pidevalt siia sinna kistud soovist emaihusse tagasi
annaabi.ee 
