Peaassamblee vastu võetud sõbralike suhete deklaratsioon (1970), mis ei ole küll õiguslikult siduv, kuid on sellest hoolimata autoriteetne dokument. Enesemääramine tähendab kõigi rahvaste õigust vabalt, ilma välise sekkumiseta otsustada oma poliitilise staatuse ning majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu suuna üle. Välimine enesemääramine läheb paratamatult konflikti territoriaalse terviklikkusega. Kui rahval lubatakse lahku lüüa, siis see tähendab, et emariik kaotab osa oma territooriumist mõte, mis ei meeldi ühelegi riigile. See on üks põhjusi, miks väljaspool kolonisatsiooni ja võõrvõimu okupatsiooni konteksti rahvusvaheline õigus soosib sisemist enesemääramist, mis ei ohusta territoriaalset terviklikkust. Sisemise enesemääramise puhul võime maksimaalselt rääkida autonoomsetest regioonidest või föderaalse süsteemi kasutuselevõtust. VI LOENG
sõltumatust, õigust astuda suhetesse teiste riikidega. Selle tunnuse tõid eelnevale kolmele lisaks Ladina Ameerika riigid. Selle tunnuse eesmärk oli eristada suveräänseid riike ja koloniaalmaid, kes enne enne täieliku iseseisvumise saavutamist omasid tihti väga laialdast või täielikku pädevust oma siseküsimustes ja vastasid seega kolmele esimesele tunnusele, kuid mille välissuhtlemist teostas endiselt emariik. Riigi õigusjärglus on õigusjärgluse juhtum riigi puhul. Riigi õigusjärgluse puhul asendub ühe riigi suveräänsus territooriumi üle teise riigi omaga ja järglasriik võtab üle eellasriigi kohustused. Tähtsaim põhimõte riikide õigusjärgluses on uti possidetis juris põhimõte: uus riik on kohustatud järgima eelnenu riigipiire. Enamikel juhtudel ei ole järglasriik seotud eellasriigi sõlmitud välislepingutega. Tal on siiski võimalik lepingu depositaari teavitada, et
annaabi.ee 
