otsustusvõimet. Kogu 19. sajand on selles osas väga huvitav ja muutuv aeg, mil leidis aset väga palju otsustavat Eesti ja eestlaste ajaloos ja saatuses, seda vaatamata asjaolule, et sündmuste lõpliku suuna ennustamine kunagi päris täpselt võimalik polnud. Sellises ajastulises huvis lihtrahva ja tema toimetamiste vastu võib näha ka üht olulist tõuget mitmete Ida- Euroopa rahvaste soomlaste, eestlaste, lätlaste, lõunaslaavlaste jt. emantsipeeruma hakkamises. 19. sajandi esimesel poolel leidus Eestis juba mitmeid baltisaksa haritlasi ja kirjamehi, kes tundsid huvi siinse maarahva keele ja kultuuri vastu, olgugi et see huvi oli valdavalt teoreetiline. 1838. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Selts koondas selliseid estofiile ja seltsi koosolekutel teoretiseeriti ka eesti ja läti talupoegade etnokultuurilise saatuse üle. Selline vaimutöö valmistas ette ka hilisema eesti rahvuseepose ,,Kalevipoeg"
väärtuslik nii oma ajastu kui ka autori enda karakteriseerimiseks. Suburg alustab ja lõpetab selle etümoloogilises võtmes uurijalikult, teaduslikult, selgitavalt. Avangu ja lõpetuse vahele jääb taas aktiivne väitlus ja hulk teravat kriitikat. Võimaldamaks ka essee lugejal, kes ei lähe vanu ajakirju spetsiaalsesse lugemissaali jahedusse uurima, endal veenduda, peatan ma taas omapoolsed kokkuvõtted ja üldistused ning annan sõna vahetult Suburgi tekstile. Sõna emantsipeeruma ladina algupära lühikese seletuse (sõnadest manus ('käsi') ja capere ('võtma') moodustunud mancipare ('omanduseks võtma', mh ka 'ostmise läbi võidetud pärisori') sai pärisorjuse kaotamise aegadel eesliite 'e-' (emancipare) ja vastupidise tähenduse: pärisorrjusest, teise käsu alt peasnud, wabastud) järel asub Suburg analüüsima, kuidas algne sõna emancipirt on aja jooksul saanud erinevaid värvinguid. Võrreldes, kuidas ennemuiste nõrgemad rahhwad wägewamate
annaabi.ee 
