Keel on olemas ainult oma kasutusena ja oma kõnelejatena. Seda, et kõnelejad määravad keele arengu ja saatuse, mõistetakse sageli kõnelejate ohjeldamatu vabadusena keele suhtes ning igasugust katset tekitada mingeid reegleid ja ühtsust tõlgendatakse jõhkra vägivallana. Selles mõttes oleks vägivaldne ka kõik ülalöeldu: keeld valimatult keelega mängida, nõue teksti struktureerida ja mitte lasta sinna pääseda kõikvõimalikel tühilausetel, kasutada emakeeletunnis omandatud oskusi, väide, et iga kõneleja vastutab oma keele eest. Vastutus käib vabadusega koos ning ei tähenda vabaduse äravõtmist. Mõistagi on igal keelekasutajal õigus kõigeks, mida keelega teha saab, sealhulgas loovuseks, mängudeks, avastamiseks ja leiutamiseks. Kuid keel, nagu öeldud, on paljukihiline ning tegelikult ei tähenda tema valdamine kunagi ühe keele, vaid paljude allkeelte valdamist. Eri allkeeltes kehtivad
Teine oluline arengusuund oli koolide venestamine- see ettevõtmine puudutas ühiskonda kõige laiemalt- kõik koolid viidi õppekeel üle vene keelele. 1887 aastal algas see algkoolides ja keskkoolides, vallakoolides võis 2hel esimesel õppeaastal kasutada veel eesti keelt. 1892 aastast alates kõikides koolides iga õppeastme juures pidi õppima vene keeles. Hkkas kannatama hariduse kvaliteet, sest vene keelest ei saanud paljud ju aru. Eesti keelt võis kasutada emakeeletunnis ja usuõpetus oli ka eesti keeles. Ülikooli autonoomia hakkas kannatama alates1889 aastast, kui selle õigusi hakati piirama. 1893 ametlikult tartu linn nimetati ümber Jurjeviks ja TÜ Jurjevi Ülikooliks. Osadele õpetajatele tehti täiendkoolitusi, kuid siiski suur osa õpetajaid lasti lahti, sest ei osanud keelt. Ametisse tulid vene õpetajad kes tihti eriti piiti ei jaganud ja kvaliteet kannatas. Tsensuuri teema- kõik trükised vene impeeriumis allusid tsensuurile. Tsensuur muutus
annaabi.ee 
