Kõige tähtsam on probleemi tunnistamine! Loomulikult oleme ennetustööga jälle natuke hiljaks jäänud ning peame nüüd tagajärgedega tegelema. 4. Halb kasvatus Laps sünnib siia ilma vajadusega tunnetada ja teadvustada, kas ja kus on piirid. See on temasse looduse poolt sisse kirjutatud programm. Kui lapsepõlvekasvatus on olnud kõikelubav või kui lapsega pole tegeletud, siis jäävad tal piirid välja arenemata. Ta vajab neid piire sama palju kui õhku. Sellist lapse elutunnetuslikku vaakumit toidab headusest vohav vabakasvatus. Hiljemalt teismelisena, murdeeas, hakkab ta piire jõuliselt otsima ja kompama. Seda siis juba väljaspool oma kodu: koolis, tänaval, baarides jne. Alkohol, narkootikumid, möllud, joomingud, laamendamine, lõhkumine jne. Kui ta ikka piire ei leia mida tohib, mida mitte - siis hakkab ta vägivallatsema teiste omasuguste ja eelkõige endast nõrgemate kallal. Inimeste, asjade, loomade, looduse kallal
just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina, võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.), silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika, kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja draamatehnika mitmekesistumist (Epner 2001: 591). 1970. aastatel kerkis kogu kultuuris esile minevikuhuvi, sh. küsimus nn. juurtest ja aegade seostest. Eestluse teema kajastus teatris koodide, sümbolite ja allegooria kaudu; mitmeid 1970. aastate algupärandeid – Rein Saluri „Kes ma olen?”, Mati Undi „Good-bye, baby”, Enn Vetemaa „Roosiaed” – ongi määratletud ühiskonnakriitiliste mõistukõnedena (Valgemäe 1979: 31; Valgemäe 1990: 68–69)
annaabi.ee 
