Ometi toimus autori keelevahetus üsna varakult. Miks see nii oli vastas Bernard Kangro järgnevalt: ,,Jah, olen kirjutanud ka oma emakeeles, see on lõuna-eesti (Urvaste) murdes. Kõige esimesed tekstid kirjutasin ikkagi kirjakeeles. Olin aga ja olen ka praegugi kakskeelne. [ - - - ] Olen kogu aja teadlikult lõuna-eesti murrete abil 9 katsunud meie ühiskeelt rikastada nii sõnavara kui ka lauseehituse ja väljendite varal. Ka stiilis ja elutundes üldse, mis tähelepanematult avaldub keeles, on lõunamurdlaste panus oluline." Seega hoiab Kangro võru keelt tallel substraadina oma emakeelse luule tarbeks. Kauksi Ülle kirjutab, et see on eriti tähelepandav varasemas luules, kus luuletused on lausa kergesti võru keelde tagasi tõlgitavad, kuid kaob üsna jäägitult hilisemas loomingus. See on liikumine võru keelest võrukeelse substraadiga eestikeelse luuleni ja edasi emakeelse aluse
Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks''. Muidugi ei käinud ei van Brooklyni ega ka Sinuhe vanemate hoiatus ainult selle konkreetse maa kohta, vaid elu enda kohta. Ja kui van Brooklyn õhutab minajutustajat tundma end pigem turistina, ,,kes täna tuleb ja homme läheb'', pigem suvitajana, keda on palju ja kellele meri ja liiv ei tee halba, siis kõlab selles soovituses eksistentsiaalses elutundes nii tähtis ,,igavese ränduri, teelolija'' motiiv, mille olemasolu ju Sinuhu ka enda puhul tunnistab. .
annaabi.ee 
