genoomis puudub geneetiline info energia tootmiseks ja valkude sünteesiks. Esineb DNA (kaksik- ja üksikahelalise) ja RNA (üksik- ja kaksikahelalise) genoomiga viirusi. viirustel on üks erineva suurusega kromosoom. viiruse genoom on pakitud valguümbrisse ehk kapsiidi. üks viirus võimeline nakatama vaid teatud tüüpi rakke: eristatakse looma-, taime- ja bakteriviirusi ehk faage. nakatunud rakk lülitub norm elutegevuselt viiruse paljundamisele 2. Kirjelda viiruse üldist ehitust ja genoomi? Võib joonisena. - Ümbrise valgud viirusspetsiifilised. Viiruse ümbris ehk kest pärineb peremeesraku membraanist. Pöördtranskriptaas ehk revertaas ensüüm, mis retroviiruste ssRNA-st sünteesib komplementaarse dsDNA, mis integreerub peremehe genoomi ensüüm integraasi abil. Proviirus viiruse DNA latentne koopia peremehe genoomis. Kapsiid NH
seetõttu saab neil kindlalt vahet teha ainult talvistel loendustel[4]. Kahte liiki saab kindlalt eristada vaid hammaste kuju ja isase suguti järgi. Lisaks leidub erinevusi ka välimuses: tõmmulendlane on suurem ja ta ninasõõre on südamekujuline (habelendlasel komakujuline). [3] 4 Joonis 2. Tõmmulendlane [2] 1.2. Tõmmulendlase elutegevus Ka elutegevuselt on tõmmulendlane sarnane teiste nahkhiirtega. Toitub putukatest (põhiliselt kärbestest), keda püüab öösiti, ja päeval varjub puuõõnsustesse või hoonetesse. Talveks jääb talveunne, mille käigus ta kehatemperatuur langeb tavaliselt 40 kraadilt kuni 6 kraadile. Kõigusoojasus võimaldab nahkhiirtel säästa energiat, mis on eriti oluline talveperioodil, kui toidu hankimine oleks peaaegu võimatu. [5, lk 45] „Talvitumiseks sobiv temperatuur on 0…7,5 ° C
keha esiossa (maitseandurid suu ümbrusesse ja väikestele kombitsatele). Lõhna tundmiskauguseks võib olla koguni kuni 40 cm ning suudavad eristada magusat, mõrut ja soolast maitset [14]. 7 . 8 2. ELURÜTM 2.1. Talvitumine Viinamäetigude talveuni kestab septembrist-oktoobrist kuni märtsi lõpuni; kogu ülejäänud aja on nad elutegevuselt aktiivsed. Talveuneks kaevavad nad endale maa sisse augu, mille asukohaks valitakse pehmem pinnas. Keskmiselt on talvitumiseks tigude poolt valitud maa- ala pindalaks ainult 4m2. Lisaks kaevumisele, kasvatab ta endale koja ette lubjast kaane e. epifragma, sellest sissepoole eritab veel limast kaanekese. Aprilli alguses lahkuvad nad magamispaigast ja suunduvad paremate elutingimustega aladele, kus nad pesitsevad kuni järgmise talvitumiseni
Vastavalt sellele klassifitseeritakse viiruseid loomaviirusteks, taimeviirusteks ning bakteriviirusteks e. bakteriofaagideks. Viirusega nakatamiseks on vaja, et viiruse välispind interakteeruks rakupinna spetsiifiliste retseptoritega. Loomaviiruste retseptorid paiknevad plasmamembraaanil, faagide retseptorid bakteriraku rakukestal või kiududel e. piilidel. Viirusega nakatumise tagajärjel toimub raku metabolismi ümberlülitamine normaalselt elutegevuselt viiruse paljundamisele. Viiruste avastamine. Nimetus viirus tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab tõlkes mürki. Kuni 20-nda sajandini tähistati terminiga "viirus" kõiki haigustekitajaid. Kuigi paljudel juhtudel oli tegemist bakteriaalsete infektsioonidega, nimetati ka neid viirusinfektsioonideks. Eraldi rühmana toodi viirused välja alles 20-nda sajandi künnisel. Keskmise bakteriraku pikkus 2-3 µm. Viiruspartikli e. viriooni suurus varieerub aga vahemikus 20 - 400 nm.
annaabi.ee 
