teda rohkem huvitanud õppimine, teadmiste kogunemine ise kui neid kinnitav diplom. 1915. aastal läks Semper Moskavasse, alustama õpinguid polütehnilises instituudis, arhitekti alal. Arhitektuuriõpingutele Moskvas aga tuli ots järsku ja lõplikult, kui 1916. aasta 22.märtsil, täpselt tema 24.sünnipäeval jõudis kohale käsk ilmuda sõjaväkke. Paar nädalat, peale käsku algas soldati teekond Tambovi. Käik see tähendas karmi elutegelikkuse sissemurdmist teaduse ja kunsti maailma. Kodusõja puhkedes õnnestus Johannesel pääseda mobilisatsioonist haigestumise tõttu Tallinna, kus taastumisel määrati ta Sembergi toitlusvalitsusse leivakaartide osakonda tööle. Veebruari- ja Oktroobrirevolutsiooni vahelisel ajal liitus Semper kirjandusliku rühmitusega ''Siuru''. Rühmituses, esinenud mitmesugused suunitlused, mida ei olegi nii kerge ühise nimetaja alla suruda, võimaldavad kõnelda ''Siurust'', kui mitmeti huvitavast kuid
realismi üle. Üleliigsed pinged siiski kurnasid Juhan Liivi ning 1894. aastal paigutati ta Tartu närvikliinikusse, skisofreeniast ei paranenud. Tegutses veel mõni kord teiste toetustel kultuurielus, viimased aastad elas Kavastu Koosal. Liivi tõekspidamisi mõjustasid rahvusliku liikumise radikaalse suuna seisukohad, vend Jakob ja Väike-Maarja luuleringi liikmed. Tajus olemuslikku konflikti elukauge kirjanduse ja elutegelikkuse arengu vahel, epigoonliku ja kunstimeisterliku vahel. Kirjandusse tuli romantiliste tundeluuletustega, sekkus 1887. aastal kirjanduslikku poleemikasse rahvusliku liikumise aadete ja traditsioonide kaitsjana, märkas esteetilise kutluuri teisenemisprotsessi. 1891 ,,Ühe kirjaniku päevaraamatust" - naeris välja abituid ja elukaugeid epigoonlikke kirjamehi, sõnasõdis Vildega. Alustanud luules, oli ta eelkõige 1888-1894 prosaist, seega eraldab aasta 1894 tema loomingu kirjandusliigiliselt.
annaabi.ee 
