· Veendumus, et üksikindiviidi heaolu säilib kõige paremini siis, kui paljud üksikindiviidid toimivad ka üldise hüve heaks on ennast olelusvõitluses kogemuse kaudu maksma pannud. · Eetika on solidaarsus vaba mõtlemise alusel, mida pealegi ei tunta sama liigi indiviididega, vaid kõige elavaga üldse. (See on vastuväiteks darvinismile) · Schweitzer: Eetika seisneb selles, et ma kogen sundi suhtuda igasugusesse elutahtesse samasuguse aukartusega elu ees nagu enda elutahtesse. Mõtlemisparatamatu põhiprintsiip: hea on elu säilitada ja edendada, halb on elu hävitada ja takistada. Me peame alluma paratamatusele elu kahjustada (putukad metsateel, hiired majas, pesemine kui massimõrv bakterite tapmise näol, sööme teisi organisme). Elu võib kahjustada vaid siis, kui see on paratamatu: talumees niidab lehmatoiduks 100 lille,
kohustus, mida arengu mõtlemisega inimene tajub ja millest tal päsu pole, siis on eeika saanud täiesti iseseisvaks. Me teame, et selline käitumine maailmas vastab meie olemusele. Elementaarne, igal olemasolu silmapilgul meie teadvusse jõudev tõik on: mina olen elu, mis tahab elada, keset elu, mis tahab elada. Minu elutahte saladus seisneb selles, et ma tunnen vajadust suhtuda osavõtlikult kõigisse teistesse elutahtesse, mis peale minu oma olemas on. Headuse olemus on: elu säilitada, elu soodustada, elutäiuslikkuse poole viia. Kurjuse olemus on: elu hävitada, elu kajhustada, elu arengut takistada. Niisiis on eetika põhiprintsiip aukartus elu ees. Kõik, mis ma mõnele elusolendile head teen, pole lõppude lõpuks muud kui tema aitamine olemasolu säilitamisel ja edendamisel. Aukartuselu ees nõuab peamiselt sedasama, mis armastuseetikagi.Ainult, et aukartus elu
annaabi.ee 
