tobuks, kahekümne ühesena ei suutnud ta ära imestada, kui palju vanamees selle seitsme aastaga arenenud oli. Järjest nooremad inimesed on hakkanud järgima täiskasvanute eeskuju ja on alustanud oma teed meelemürkide manustamise rajal. Vanemad muretsevad oma laste pärast, kuid nad ei mõista, kui kiiresti nende lapsed on suureks saanud. Kuidas aga tulla toime hoolivate vanematega, kes ei kiida heaks järglaste iseseisvaid elustiilivalikuid? Hiljuti ,,Pealtnägijas" kajastatud uudislugu noorukitest, kes ennast lõiguvad, sokeeris Eesti ühiskonda. Loos räägiti, kuidas lapsed ennast lõikusid, et endale tähelepanu saada, kuid enda näitamiseks ei pea endale füüsiliselt ega ka vaimselt liiga tegema, vaid saab ka teisiti. Eksponeerides ennast parimast küljest, mis on igal indiviidil olemas, kuid vajab veidi utsitamist, et seda esile tuua.
Seda on tehtud eelnevatel sajanditel ja tehaksegi tänapäevalgi edasi. Oma tegeliku olemuse ja põhiväärtuste määratlemine on üks keerulisemaid protsesse. Pingete allikaks võib olla põlvkondade lõhe. Mark Twain kord naljatas, et neljateistkümneaastasena pidas ta oma isa parajaks tobuks, kahekümne ühesena ei suutnud ta ära imestada, kui palju vanamees selle seitsme aastaga arenenud oli. Tihti võivad tekkida lahkhelid seal, kus vanaemad ei kiida heaks laste elustiilivalikuid. Mõned lapsevanemad tahavad oma lastele peale suruda nende endi soove. Tuleb arvestada seda, et lapsevanemad on sündinud ajal, kus traditsioonidest peeti kõvasti kinni. See võib paljuski muuta noorukite elu. Lugedes P. Merimee raamatut Carmen võin tuua heaks näiteks Carmeni ema. Naine soovis, et tema tütar Carmen jääks temaga eluks ajaks kokku ning oleks talle toeks. Tütre unistus oli aga karjääri teha muusika alal. Nimelt noore naise sooviks oli oma annet arendada pianistina. Ema
annaabi.ee 
