g/kg ja imukitoitudes 10 g/kg. Teadud toodete puhul on lubatud saastunud toote spetsiaalne sorteerimine või töötlemine ja sellele vastavalt kõrgemad piirmäärad aflatoksiinile B1 (5-8 g/kg) ja alatoksiinide üldsisaldusele (10-15 g/kg). Riiklik saasteainete seireprogramm loomsetes toiduainetes viiakse läbi iga-aastaselt. Seireprogrammi koostamise ja koordineerimise eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet, proovide võtmise elusloomadelt ning loomset päritolu toidust korraldab m aakondlik veterinaarkeskus. Seire raames uuritavate proovide miinimumnõuded kehtestab Põllumajandusministri määruses nr 1. (06.01.2003), mille koostamisel on lähtutud Euroopa Nõukogu direktiividest 96/23/EC ja 97/747/EC. Sageli on võetud proovide arv suurem, kui miinimumnõuded ette näevad. Uuritakse elusloomi ja liha, piima, farmikala, mune ja mett. Mükotoksiinidest uuritakse seire raames
riniit, konjunktiviit, salivatsioon, enteriit, piimatoodangu langus, sigimishäired, abort. Sümptomid BHV-1-2 (genitaalne vorm) (BHV-1-2a – respiratoorne haigestumine, BHV-1-2b – vulvovaginiit): pustuloosne vulvovaginiit – tatratera suurused kalkjas-kollased pustulid lõhkevad, balanopostiit, abort. Dif.diagnoos: suu- ja sõrataud, veiste viirusdiarröa/mukooshaigus, paragripp-3, adenoviroos, respiratoorsüntsütiaalnakkus, pastörelloos. Diagnoosimine: elusloomadelt - äiged silmasidekestalt, ninalimaskestalt, tupelimaskestalt, natiivsperma, preputsiaalnõre, vereproovid, piimaproov; hukkunud loomadelt – siseorganid, aborteerunud looted (parenhüümorganid). Viiruse isoleerimine – rakukultuuride nakatamine. Viiruse identifitseerimine – SNR, ELISA, IF, PCR. Antikehade määramine – ELISA, VNR. Herpesviridae -> Alamsugukond – Alphaherpesvirinae -> Perekond – Varicellovirus -> Liik – pseudoraabiese viirus (PRV) (sigade herpesviirus-1) ->
annaabi.ee 
