Järelikult on rikkuse identifitseerimine hüvega ekslik “nõustumine”. Eetika ülesandeks ongi leida printsiip, mis juhiks inimest sellise hüveni, mis oleks täielikult inimese meelevallas, mida keegi ei saaks temalt ära võtta, mis ei saa hävida, mida ei saa kaotada vms. Just sedalaadi hüvega olekski ilmselt tark siduda oma taotlusi õnnelikkusele. Kõige vanem ja üldisem stoa koolkonna eetiline üleskutse oli Zenonilt endalt pärit elusihi definitsioon – homologoumenos zen, “elu kooskõlas”. Kuid nappidest allikatest ei selgu päris ühemõtteliselt, kuidas seda määratlust tuleks mõista. 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Nii täiendasid järeltulijad Zenoni vormelit – elusihiks peaks olema elu kooskõlas physis`ega. Ühelt poolt peaks see tähendama seda, et on mõtet elada kooskõlas asjade paratamatu käiguga
Viimast nimetati eudaimonia ks ja selle saavutamine on võimalik voorusliku käitumisega. Eudaimonia on seega õnnelik elutervik, hea, parim toimetulek kogu elu jooksul. Mateeria vormi skeemi kohaselt: nendeks sobivateks vormideks, millisteks inimestel oma loomupäraseid püüdlusi (s.o mateeriat) tuleks vormida, on voorused; vooruslikud püüdlused, looduse, loodusliku antuse voorustekohane taltsutamine inimeses viib õnneliku elusihi täitumisele. Nende teadmine ja teokstegemine on polise kui eetilis-poliitilise inimkoosluse elukorralduse tuumaks. Igasugune majandustegevus kuulub pigem eraelu sfääri. Reaalses elus valitsevad alati erinevate inimeste vahel eriarvamused, milline elu on õnnelik, milliste väärtuste, hüvede poole pürgitakse. Aristoteles eritleb selles plaanis väliseid (söök, rikkus), kehalisi (tervis, jõud) ja hingelisi (tarkus, rahulolu) hüvesid. Õnnelikkuseks on need
annaabi.ee 
