tõstab söögiisu, suurendab kaalu, punaste vereliblede( erütrotsüütide) arvu ning tihendab luid. Inimese ja loomade organismis asub fosfori põhimass luudes. Fosfori ühendeid on ka peaajus, närvides ja veres. Fosfori üldhulk inimese organismis on umbes 1500g. Niisuguse vaba fosfori hulgaga võib mürgitada 5000 inimest ning niisama suur hulk fosforit on vaja ühe inimese normaalseks elutegevuseks. Fosfor on makroelement, elusaines sisaldub üle 0,001%. Inimkehas on keskmiselt 1,5kg fosforit, peamiselt kaltsiumfosfaadina. Sellest 1,4kg luudes ja hammastes, 130g lihastes ning 12g ajus ja närvisüsteemis. Maakoores esineb fosfor peamiselt fosforiidi või apatiidina. Apatiidi läbipaistvad kristallid meenutavad mõnikord berülli või isegi kvartsi, läbipaistmatu massina sarnaneb ta lubjakivi või marmoriga. Fosforiit paikneb meie vabariigis enam kui 200km 2 15-200meetri sügavuses ning on
Rutherford, 1911. Peaaegu kogu aatomi mass koondunud väga väiksesse posit. laetud tuuma. Elektronide arv = tuuma posit. laeng; elektronid tiirlevad ringorbiidil ümber tuuma. 3. Vesinikside: selgitus, liigitus, tähtsus looduses Vesinikside (VS) on väga oluline keemilise sideme liik. Elusaine funktsioneerimine sõltub vesiniksideme mõjust. Reeglina on VS 10-20 korda nõrgem kui kovalentne side. "Vesinikside" - alati osaleb sidemes H aatom. Eriti laialdane ja sügav mõju - ELUSAINES - Suur osa elusainest (raku tasemel: tsütoplasma) on geelitaolises olekus - Vesikeskkond: vee omadus moodustada vesiniksidemeid - VS-d määravad paljude bioaktiivsete ühendite konfiguratsiooni rakus, seega ka omadused. Vesinikside vees: Vee molekulis on mõlemad O-H sidemed polaarsed, mõlema vesinikuaatomi s-orbitaalid osaliselt vabad, O aatomil kaks vaba elektronpaari. Võimalik O vaba elektronpaari osal. kattumine H-aatomite pooltühja s-orbitaaliga ja vesiniksideme moodustumine kahe
Seminaril räägime teie koostatud entsüklopeedia-artiklitest ja vaatame teie otsitud videosid (animatsioone). Auhinnad parimatele. Mikrobioloogia I 2017 Elu teke Maal Mikrobioloogia I 2017 Elu teke Maal Mikrobioloogia I 2017 Elu omadused: Membraa n 1. Teatud keemiliste elementide osalus elusaines (C,H,N,O,P,S) 2. Biokeemilised reaktsioonid (metabolism); 3. Väliskeskkonnast eraldatud “keha” olemasolu; selle keha võib moodustada ka üksainus rakk; 4. Paljunemine; 5. Omaduste
Curie isoleerisid raadiumi. Esimese tahtmatu radiobioloogilise eksperimendi tegi Becquerel, kui ta unustas raadiumikonteineri vestitaskusse. 2 nädala pärast tekkis kiiritatud kohal nahapunetus ja hiljem progresseruv haavand, mille paranemiseks kulus nädalaid. Pierre Curie kordas eksperimenti juba teadlikult, kiiritades raadiumiga oma käsivart ja jälgides hiljem kahjustuse teket ning selle paranemist. Selline oli radiobioloogia algus. Radiobioloogia on teadus ioniseeriva kiirguse toimest elusaines. Kiirguse toime mõistmiseks on vaja eelteadmisi bioloogiast, kiirguse neeldumise füüsikalistest ja keemilistest protsessidest. Ioniseeriva kiirguse neeldumine. Füüsikast ja keemiast. Aatomi ehitus Sõna ‘aatom’ pärineb kreeka keelest ja tähendab ‘jagamatu’. Kaasajal me teame, et aatom ei ole jagamatu, kuid ta on aine väikseim osake, millel on veel selle aine omadused. Ühesuguse ehitusega aatomid moodustavad keemilise elemendi.
Rb ja Cs osa eluprotsessides pole selge - Na ja K ühendid on kõige kasutatavamaid aineid üldse (kõige enam NaCl ja KCl, NaOH, Na2CO3, Na2SO4, KOH jt.) - Kõiki LM leidub looduses, kuid nende sisaldus maakoores varieerub drastiliselt: suurim on see Na-l ja väikseim Fr-l (kogu sisaldus maakoores veidi üle 20 g). - Lm-del on palju isotoope (nagu teistelgi elementidel); neist on tähelepanu äratav radioakt. isotoobi 40K (T1/2 1,32 . 109 a., sisaldus 0,012%) esinemine looduses, sh. elusaines. 2.3. 2. rühma elemendid Be Mg Ca Sr Ba Ra leelismuldmetallid (LMM) s-elemendid; väliselektronkihi konfigur. s2 metallilised omadused tugevasti väljendunud o. -a. alati 2 Akt. elemendid, aktiivsus (metallil. om.) suureneb rühma piires reas Be → Ra tuumalaeng kõrgem Leelismetallidega aatomiraadius väiksem võrreldes seetõttu ionis
Süsinikuringe Süsinikuringe so. atmosfääri ja veekogude vaba süsinikdioksiidi (CO2) ning mulla, kivimite ja veekogude karbonaatide ja vesinikkarbonaatide süsiniku tsükliline muutumine orgaaniliste ühendite redutseerunud (taandunud) süsinikuks ja tagasi. Kuni biosfääri moodustumiseni oli atmosfääris CO2-sisaldus 91% (ilma veeaure arvestamata). Praegusel ajal ei ületa atmosfääri CO2-e % 0,03-e. Maakoores on süsinikku 0,35% (peamiselt karbonaatidena + grafiit), elusaines on teda ligi 18%. Atmosfääris on süsinikku 0,4x1012 t, vees 38,2x1012 t ning elusas ja surnud orgaanilises aines kokku 4,9x1012 t, ehk siis kõik kokku 43,5x1012 t. Atmosfääris ja hüdrosfääris olev süsinik on biosfääri olemasolu ajal palju kordi läbinud elusorganisme. Maismaataimestik omastab kogu atmosfääris oleva süsiniku 34 aasta jooksul. Tänapäeval on süsinikuringe tugevasti mõjutatud inimtegevuse poolt (kasvuhoonegaas). Süsinikuringe tähtsamad etapid:
annaabi.ee 
