Kirjandus on sõnakunst. Läbi aegade on inimesed teadnud sõnade jõudu, nende võimet haavata, ravida, lohutada, motiveerida, teha õnnelikuks või õnnetuks. Sõna võimed on piiritud ja seepärast saab kirjandus tugevalt mõjutada inimeste arusaamasid maailmast ja elust. Kirjandus paneb inimesi mõtlema, analüüsima ja kaastunnet ilmutama. Me isegi ei pane tähele, kuidas kirjandus suudab “elustada“ tegelasi ja luua nende olemust, erinevaid maailmu. See pole mitte nii vaid ulmekirjanduses, aga ka ajalookirjanduses. Sukeldudes teosesse, kaotame piiri reaalsuse ja huvitava teistsuguse maailma vahel. Mõneks hetkeks isegi sulandume niivõrd tegelastesse ja nende tegevusse, et jagame ka nende tundeid ja emotsioone ning nii tavaline sünge elu täitub uute sündmuste, muljete ja läbielamistega. Lisaks on ka selliseid teoseid, kus lugeja saab leida iseennast ehk saab sealt õppetunni ja selle abil õigemale elurajale.
naermiseks ja nutmiseks, elamiseks ja suremiseks. Elu on aeg, mil õitseda, õnne maitsta ning armastada. Noorelt unistatakse ja arutletakse tuleviku üle. Noorelt loodetakse ja püütakse, tahetakse saada suureks ja edukaks. Inimese südameasjad aitavad suuresti kaasa mina-kujunemisel. Kõige tähtsam on tahtmine, mis inimese elukäiku mõjutab. Inimesel peab olema eesmärk ning ootused tuleviku suhtes. Elus toimuvad läbikukkumised seavad meid peatselt jalule, õigele elurajale ning pikk tee endani võib alata. Inimese elukäik algab eneseteostusega..... Elu on kui ekslemine labürindis. William Shakespeare'i "Hamlet" sarnanebki justkui labürindiga: see on keerukas, salapärane ning mõistatuslik, sisaldades raskeid otsuseid. "Hamlet" on tragöödia, milles saavad paljud inimesed läbi valede otsuste hukka, läbimata seejuures labürindi õnneliku lõpu. Inimest suunavad teda ümbritsev ühiskond ning valikud, mis ta oma elu jooksul teeb.
annaabi.ee 
