Enamik meie riigi kaasvõitlejatest on passiivseks muutunud: ei käida enam valimistel, ega üldse ei huvituta riigi toimimisest. Tuues paralleele Eesti ärkamisajaga - kas eksisteeriks praegusel kujul üldse meie riiki, kui ei oleks tollal olnud nii aktiivseid kodanikke nagu Hurt, Jannsen, Jakobson? Loodi seltse, nagu Vanemuine, hariti inimesi, tõsteti meie teadvust- riigi teke sõltus rahvast. Nüüd on iseseisev riik käes ja justkui polekski vaja enam midagi teha. Aga riik vajab elupidevat hoolt, kantseldamist, noomimist, tunnustust- riik on justkui laps. Koostöö ja ürituste korraldamine tõstab inimeste enesehinnangut ja usku, et nad saavad ise oma elujärje parandamiseks midagi teha. Näiteks võib tuua Toidupanga projekti, mille puhul on tegemist kodanike poolse heategevusega. Taolisel koostööl on kogemuste näol ka kasu antud isikutele, kes seda ellu viivad. Samuti tõuseb rahulolu oma elukvaliteedi ja ümbruskonnaga. Kasuna võib
passiivseks muutunud: ei käida enam valimistel, ega üldse ei huvituta riigi toimimisest. Tuues paralleele Eesti ärkamisajaga - kas ekisteeriks praegusel kujul üldse meie riiki, kui ei oleks tollal olnud nii aktiivseid kodanikke nagu Hurt, Jannsen, Jakobson? Loodi seltse, nagu Vanemuine, hariti inimesi Cimze seminar, tõsteti meie teadvust- riigi teke sõltus rahvast. Nüüd on iseseisev riik käes ja justkui polekski vaja enam midagi teha. Aga riik vajab elupidevat hoolt, kantseldamist, noomimist, tunnustust- riik on justkui laps. Kodanikud ei mõista ilmselt, et aidates riiki, aidatakse ka oma elu ning tekivad ka paremad võimalused oma elu korraldamiseks. Riigi kodanikkonna ja riigi vaheliste sidemete tugevdamine on hädavajalik. Pole inimest, kes ei oleks kuulnud J.F. Kennedy surematut lauset: "Ära küsi, mida sinu riik saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma riigi heaks". Selles peitub minu arvates väga suur tõde
annaabi.ee 
