Elupaiga killustumise käigus jagatakse suured ja sidusad elupaigad mitmeks väiksemaks tükiks. Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Servaaladel valitsevad muutunud elutingimused. Tekkinud väiksemad elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ning seega ohustatud igasugustest (k.a. juhuslikest) teguritest. Killustumisest järele jäävatel elupaigalaikudel on algsete elupaikadega võrreldes kaks olulist erinevust: esiteks on tekkinud fragmentide servaala suhe sisealaga võrreldes suurem ja teiseks on iga elupaigalaigu keskosa servale lähemal. Killustumine võib piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida (nt mõned imetajad ei ületa lagedaid alasid). Loomade toitumisvõimalused vähenevad, kuna ressursse on väikesel elupaigalaigul vähe. Populatsiooni
Elupaiga killustumise käigus jagatakse suured ja sidusad elupaigad mitmeks väiksemaks tükiks. Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Servaaladel valitsevad muutunud elutingimused. Tekkinud väiksemad elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ning seega ohustatud igasugustest ja juhuslikest teguritest. Killustumise järele jäävatel elupaigalaikudel on algsete elupaikadega võrreldes kaks olulist erinevust: esiteks on tekkinud fragmentide servaala suhe sisealasse suurem ja teiseks on iga elupaigalaigu keskosa servale lähemal. Killustmine võib piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida (nt mõned imetajad ei ületa kagedaid alasid). Loomade toitumisvõimalused vähenevad, kuna ressursse on väikesel elupaigalaigul vähe. Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni
annaabi.ee 
