populatsioonid on hävinud. Elupaikade killustumine teiseks kahjulikuks tagajärjeks on loomade toitumisvõimaluse vähenemine. Paljud loomaliigid vajavad maastikul vaba liikumisvõimalust, et toituda üksikult või rühmadena hajutatud või sesoonselt kättesaadavatest toiduobjektidest ning leida joogikohti. Teatud ressurssi võib olla tarvis vaid aastas paari nädala jooksul või isegi korra mitme aasta kohta, ent kui elupaik on killustunud, ei suuda ühte elupaigalaiku pidama jäänud liik enam läbida oma põlist eluala, et leida mingit vajalikku, kuid haruldast ressurssi. Kui üks suurel alal levinud populatsioon jagatakse elupaiga killustumise tulemusena kaheks või enamaks alampopulatsiooniks, mis jäävad elama piiratud alale, võib see viia populatsiooni arvukuse languse või isegi väljasuremuseni. Selliseid isoleeritud populatsioone ohustab märksa rohkem lähiristumissurve, geenitriiv ja teised väikese populatsiooni arvukusega kaasnevad probleemid
olemas, siis järelikult on tegemist kvaliteetse elupaigaga. Heakvaliteedilises elupaigas on ressurse palju ning madalakvaliteedilises vähe. Spetsialist spetsiifilise nõudlusega liik. Nt saab mõni lehetäiliik toituda üksnes teatud liiki taimest ja mõni lepatriinuliik süüa ainult teatud liiki lehetäisid. Generalist on suure tolerantsusega ja vähenõudlik liik. Vastandub spetsialistile. Ideaalne vaba jaotus kui elupaika valiv isend võib asuda ükskõik millisesse elupaigalaiku, siis on ta ,,vaba", ja niisugusel juhull kujuneb elupaikade vahelisendite ideaalne vaba jaotus. Mudeli lihtsuse mõttes eeldas ta, et kõik konkurendid on võrdsete omadustega, täiesti vabad oma otsustuses asuda just sellesse elupaika, kuhu nad soovivad, ja omavad ideaalselt täiuslikku informatsiooni elupaikade asukohast, hulgast ja kvaliteedist. Niisuguste konkurentide jaotust elupaikades nimetas ta ideaalselt vabaks jaotuseks. Sisuliselt ei tähenda ideaalselt vaba jaotus
annaabi.ee 
