Ei ole aga kahtlust, et ka juba muistsest ajast meil on peetud südant, pead, aju, üdi jne. Elujõu asupaigaks, elundhingeks. Seda iseloomustavad sellised ütlused nagu näiteks vihastava ja kiusava inimese kohta: ära kasvata oma südant nii suureks, sa sööd mu südame seest välja, miks su süda nii täis on, mureliku kohta: süda vlutab, kerglase ja rumala kohta: pea sassis, aju pehme jne. Et muinaseestlased kujutlesid südant elundhingena ja arvasid selle söömisega omandavat ka vastava olendi hingejõu, selle kohta on meil selge ja otse klassiline mälestus Läti Hendriku kroonikas (XXVI 5-6), kus kõndeldakse, kuidas pühapäeval 29. Jaanuaril 1223 Sakala mehed tapsid Viljandi lossis jutluse aegu sealsed mõõgavennad, nende sulased ja saksa kaupmehed, läksid siis Järvamaale, vangistasid seal taanalaste foogti Hebbe jt, kiskusid puruks nende
Keha ja elundid Teatavates kehaosades asub elujõud eriti tugeval määral, need on niinimetatud elundhinged. Igivana näikse meil kujutelm, et elujõud ja hing kätkeb eriti suguelundis. Mida suurem kellegi olendi suguelund, seda suurem on ta hingejõud. Seepärast on tehtud krattidele ja igasugu viljakusnukkudele suuri suguelundeid ning sagedane on kujutlus mõnest metsavaimust, kelle "liige" või "riist" ulatub alla põlve. Et südant kujutleti elundhingena, selle kohta on selge osutus "Henriku Liivimaa kroonikas" (XXVI 6), kus kõneldakse, kuidas 29. jaan. 1223 Sakala mehed võtsid kinni taanlasest foogti Hebbi ja "kiskudes veel elusa Hebbi südame ihust välja ja küpsetades tulel, ja jaganud selle omavahel, sõid ära, et saada tugevaks kristlaste vastu." Ka kusi ja väljaheide näib olevat seotud neis peituva elujõu kujutelmaga, sest valiti kohta ja suunda kuhu need lasta, neid kasutati vahel ka arstimisvahenditena.
annaabi.ee 
