ärkab -- ropul kombel sajatab ja praalib, vihan sütib -- saadab kerre tina, prassib -- paiskab pahupidi pool kvartaali. Kardet iga laiuskraadi linnan, lähen, pole kuski pikka püsi Oleandril -- tema seltsimeheks sügistorm Kap Hornil, koduks kõik maailma saared, veed ja mandrid. Merel mere õigus, merel mere kohus. Ilma kodumaata kapten Oleandril jalad pandi kett briti praamil, randmed raudu Jaaval, juuksed põlesid Jamaikal, parem silm sai paugu, juhtus mõnda muudki Okinawal. Ilma eluloota kapten Oleandril suus on kümned keeled, murjanite murded. Kõikjal võhivõõras, kõikjal kurikuulus -- kusagil ei püsi kapten Oleander. Tema kaaslane on marumöll Kap Hoornil, kodu igas urkas-kolkas, igas ilmakaares, igal mandril, saarel. Algvariant ei paku just palju ja on pärast suurt poeemi (või värssluhiromaani) «Lugu valgest varesest» järsk kunstiline tagasilangus. Kuid Oleander kui tüüp oli Alverile nii kiusavalt põnev, et seda ei saanud niisama kõrvale jätta, ja 1988
laadis armastus- ja looduslüürikat, ning ekspressionistlik "Aja laulud" (1921). 1920. aastatel Kärner luulest varasem sotsiaalne paatos taandub, selle asemele tuleb tundlik looduslüürika, millest tõstetakse esile lüürilis-filosoofilist värssromaani "Bianka ja Ruth" (1923) ja luuletuskogu "Lõikuskuu" (1925). J. Kärneri looduslüürika läbivaks jooneks on loodusvaatluste ja tundeelu põimumine. Triviaalromaan "Inimene ilma eluloota" (1923) jälgib noore naise õnneotsinguid. Aleksander Tassa Aleksander Tassa -- (1882-1955) kunstnik ja kirjanik, kuulus rühmituste "Noor-Eesti", "Siuru" ja "Tarapita" rühmitustesse. Oma kunstiõpinguid alustas Stieglitzi kunstikoolis Peterburis (1904), peale 1905. aastat jätkas õpinguid pagulasena Helsingis, seejärel õppis ja töötas Pariisis jm (1907-1913), võttis tsaariarmee koosseisus osa I maailmasõjast. Kuulus 1918
annaabi.ee 
