öö, liiv, vesi . Artur Alliksaar on kirjutanud ka laagriluulet ja sõjaväelaagrites kirjutatud luulet, kus kajastusid tema eluloolised faktid ja kannatusaastate luuletused. Luule näide Eelärkamine Et kellegi süda veel raskem on ööst, sa teadma ei peagi, sest hulljulge pimesi päästmisse sööst viia võiks mõne jubeda veani. Kui vigased oleksid kõik, kes siis loeks kokku elukoe haavu? Ka kauguses oled sa minule toeks niikaua, kui hommik ei saabu. Vist pimedust pingelist armastas hing, kuigi tast väljuda püüdis. Kas, tulevik, haarab su müütidering meiegi kannatust nüüdist?
aga mu käed on hoidnud haruldasi aardeid, sest hulljulge pimesi päästmisse sööst viia võiks mõne jubeda veani. selle maailma arvutuid imesid. Kui vigase oleksid kõik, kes siis loeks Ma ei saanud neid kinni hoida. kokku elukoe haavu? Olin liiga tüdimatu ja liiga täitumatu. Ka kauguses oled sa minule toeks niikaua, kui hommik ei saabu. Ega ma ennast ei imetlenud. Vist pimedust pingelist armastas hing, Imetlesin ainukordset, mida mulle näidati. kuigi tast väljuda püüdis.
ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Sa imetasid rohu rakku: juur sitkus, pingul kõrte siid. Ei isemeelt, ei vastuhakku, kõik hargneb, püüdleb määrat jakku - mis ühte kuulub, ühte viid. Mis sügisel su sülle kukkus, kõik korjas sinu käsi soe; mis üle jäi, mis muidu hukkus - su hingeaurus vaikselt tukkus: nüüd lõid sa surmast - elukoe. Sa teed, mis tegid igimuiste, su rahutus on kordasääd. Su üsas talviste ja suiste aegade eod; ja kooljaluiste suur saladus su põue jäet. Ja kuhu kevadel siis tulla, kui poleks sind? Mis teekski tuul, sind puhuda kui poleks sulla? Ja kuhu paneks päike kulla? Ning milleks hõbeleda kuul? Taas küünitud mu südamelle, mu igavene sõber, muld. Kui väike sõsar rõõmsat velle sind usaldan. Kumb meist on kelle?
annaabi.ee 
