(lk 87) Kareva luulet on kindlasti kergem kaugelt ülistada, kui lähedalt uurima hakata. Ikkagi peaks heitma põgusa pilgu, kuhu ja mis suunas ta oma luuletustes aastate jooksul liikunud on. ,,Hingring" algab arusaamisega inimesest kui universiumi keelest, kui keelpilli keelest, mis kuidagi helisema pannakse: ,,Kõik me oleme keeled, universiumi unes". (lk 3) Luuletaja kirjutab armastusest nii tundepuhtalt, mida ta mõtestab suurima inimliku lähedusena: ,,Iga ta suudlus on elukeelne". (lk 56) Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus, kuid ,,Hingringis" mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: ,,Valgus, millest me võetud, ei hävi". (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist.
Kareva luulet on kindlasti kergem kaugelt ülistada, kui lähedalt uurima hakata. Ikkagi peaks heitma põgusa pilgu, kuhu ja mis suunas ta oma luuletustes aastate jooksul liikunud on. „Hingring” algab arusaamisega inimesest kui universiumi keelest, kui keelpilli keelest, mis kuidagi helisema pannakse: „Kõik me oleme keeled, universiumi unes”. (lk 3) Luuletaja kirjutab armastusest nii tundepuhtalt, mida ta mõtestab suurima inimliku lähedusena: „Iga ta suudlus on elukeelne”. (lk 56) Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus, kuid „Hingringis” mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: „Valgus, millest me võetud, ei hävi”. (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist.
annaabi.ee 
