Radioloogiatehnik 1 saan seada selle kooskõlla varem omandatuga. Sedaviisi säilub rohkem antud ainest ning edaspidi on sellega seotud teemad paremini omandatavad eelneva kogemuse tõttu. Eesti haridussüsteem rõhub paljude õpetajate arvates suuresti fragmentaarsetele ning elukaugetele teadmistele ning sedasi on õppijatelt võetud oskus õppida kogemusest (Kiidron 2008). Väga eheda näite elukaugetest teadmistest saan tuua enese aastast Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonnas. Ühtne süsteem õpetamisel puudus ning enese teadmistesse ma seal omandatud siduda ei suutnud. Sain väga valusa kogemuse osaliseks, mis päädis ühe aasta raiskamisega ning tipnes eksmatrikuleerimisega ülikoolist. Terve elu olin uskunud, et minu puhul on tegu teoreetikuga, kes praktikas kolinal läbi kukuks, kuid elu esimesed tõsised
elust, eristas Aristoteles dianoeetilisi ja eetilisi voorusi või loomutäiusi. Mõlemad peab inimene endas ise välja arendama sündides on meil need voorused vaid võimalikkusena olemas. Dianoeetilised voorused on seotud mõtlemistegevusega need on intellektuaalsed voorused. Sellisteks voorusteks on arukus ja tarkus. Arukust võiks seejuures nimetada praktiliseks elutarkuseks. Tarkus kitsamas tähenduses on aga võime mõtelda elukaugetest asjadest, teoretiseerida. Eetilised voorused on seotud hingelaadiga ning seisnevad sobiliku keskmise (omamoodi kuldse kesktee) leidmises. Kuldset keskteed võib leida vaid neis asjades, mis iseenesest ei ole ei head ega halvad, kuid mis võivad muutuda sellisteks liialduse või puuduse korral. Kuidas aga leida kuldset keskteed? Selleks on tarvis arukust, s.o dianoeetilist voorust. Kui arukusest tuleb puudu, siis tuleb lihtsalt järgida vooruslike inimeste