19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt. Riiete hoidmisel hakkasid kirste asendama riidekapp ja kummut. Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad. (3) Talurahva toit Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga
20.saj alguses hakati tegema suuremaid, kahe uksega toidukappe. Jõukamatel oli hoopiski puhvetkapp. Riiete hoidmiseks hakati kirste ja kohvreid järjest enam asendama riidekapi või kummutiga. 19.saj sai uuema talumööbli oluliseks kaunistusvõtteks värvimine. Eelistati tumedaid pruunikaid ja punakaid toone, sageli matkiti väärispuidu faktuuri. Enamasti muretseti mööblit tallu üksikesemetena. Mitu eset korraga soetati tavaliselt abiellumise puhul. Uus mööbel paigutti elukambritesse, rehetoas kasutati edasi vanemaid ja lihtsamaid esemeid. Täiesti uue ilme andsid kambrite ja tubade interjöörile mitmesugused linnast ja laadalt ostetud väikesed tarbeesemed ning eelkõige naisepere omavalmistatud, uutele hügeeni- ja kaunistamisnõuetele vastavad tekstiilid. Taludesse ilmusid lillelise numbrilauaga seinakellad, jõukamatel oli ka kappkelli. Kasutusele tulid ka petrooleumilambid, hiljem mitmesugused klaasiga lambid, peegilid, riidenagid, erilised
annaabi.ee 
